Книги, похожие на «Nikolai Gogol, Vii»

Prantsuse kirjaniku Maurice Leblanci (1864–1941) kriminaalromaanide kangelane, härrasmees ja meistervaras Arsène Lupin on prantsuskeelsetes maades sama populaarne kui Sherlock Holmes või Hercule Poirot inglise kultuuriruumis. Lupin on üks neid romaanikangelasi, keda rahvas on alati armastanud, sest ta röövib rahakaid, veab ninapidi võimuesindajaid ja tunneb kaasa vaestele. Nagu ikka, suudab võitmatu ja võluv kelm kõige keerulisemadki olukorrad enda kasuks lahendada. Arvukatest seiklustest väljub ta alati terve naha ja kuningliku saagiga.„Härrasvaras Arsène Lupin“ sisaldab üheksat juhtumit meistervarga tegemiste kullavaramust. Lupini lugude instseneeringud on olnud suured õnnestumised, nende põhjal on valminud ka Netflixi samanimeline teleseriaal.Prantsuse ajakirjanik ja kirjanik Maurice Leblanc on eelkõige tuntud just tänu Arsène Lupini tegelaskuju loomisele. Leblanc sündis 1864. aastal Normandia ajaloolises pealinnas Rouenis Itaaliast pärit perekonnas. Varajases nooruses, pärast õpinguid mitmes riigis, siirdus ta Pariisi, kus tegutses ajakirjanikuna ja avaldas ka mõne ilukirjandusliku teose, kuid ilma erilise eduta. 20. sajandi alguses, kui Prantsusmaad tabas Sherlock Holmesi vaimustus, palus ajakirjanik Pierre Lafitte oma sõbral Maurice Leblancil kirjutada lühikese kriminaaljutustuse uuele ajakirjale Je Sais Tout. Ilma ühegi ideeta ja kurjategijatest midagi teadmata võttis Leblanc sule ja nii sündiski tema kangelane härrasvaras Arsène Lupin. Esimene lugu – „Arsène Lupini arreteerimine“ – ilmus 15. juulil 1905. Aastatel 1905 kuni 1941 kirjutas Leblanc kaheksa romaani ja kolmkümmend üheksa lühijuttu ning viis näidendit, mille peategelane oli Arsène Lupin.

Uurija Marje Selter, kel on küll teatud kahtlused, saadab Julia toimiku siiski arhiivi, kirjutades surma põhjuseks õnnetusjuhtum ja omanik saab oma Kalamajas asuva korteri taas välja üürida. Lindi on väga rõõmus, kui ta leiab uue üürikorteri ja seda lausa mõistliku hinnaga. Kõik paistab olevat nüüd hästi, lisaks vürtsitab neiu argipäeva ka uus silmarõõm. Rahutuks teeb teda vaid kellegi kummaline, nähtamatu juuresolek tema korteris. Kui Lindi kuuleb majanaabrilt, et tema üüritavas korteris on umbes aasta tagasi surnud üüriline, noor neiu, tekitab see temas kõhedust, kuid ta ei oska aimatagi, mis juhtuma hakkab.

Anna Fox elab tubast elu, ta vaatab palju vanu filme, tellib interneti kaudu poest toitu ja veini ning vaatleb igavusest läbi fotoaparaadi objektiivi naabrite elu. Tal on agorafoobia ja reeglina ta väljas ei käi. Ühel päeval jääb ta teiste elu piilumisega vahele ning tutvub vastasmajas elava naisega. Pisut hiljem näeb ta aga midagi sellist, millest käivitub tempokas ja mitmete ootamatute pööretega lugu, mis vaid alguses sarnaneb Hitchcocki “Tagaaknaga”.“Naine aknal” on üks 2018. aasta oodatumaid raamatuid – selle tõlkeõigused müüdi juba enne ilmumist maailmarekordiliselt 38 keelde ning Fox valmistab ette filmi.„Naine aknal” on üks neist harvadest raamatutest, mida tõesti ei saa käest panna. Stiil on sujuv ja tähelepanuväärne. See, kuidas Finn oma täiesti originaalse loo film noirʼ kulisside taustal välja mängib, on nii nauditav kui ka kõhedusttekitav.― Stephen KingHämmastav. Põnev. Armas ja imepärane. Võiksin siia põimida veel ülivõrdeid, aga ilmselt jõudis mõte juba kohale. Finn on loonud uue aastatuhande noir, tulvil hüpnotiseerivaid tegelaskujusid, rabavaid pöördeid ja kaunist stiili, ning minategelasega meeldiks mulle jagada pudelit Pinot’d. Võib-olla teistki – mul on talle palju küsimusi.― Gillian Flynn, põneviku “Kadunud” autor.

Pärast tütre välismaale õppima saatmist teeb Anna oma elus kannapöörde: ta võtab abielupuhkuse, sõidab Hispaaniasse ja hakkab uuesti maalima. Lõpuks ometi saab ta pühendada aega iseendale. Väljasõidul ühte mägilinna kohtub ta aga ootamatult oma nooruspõlve armastusega, avanevad vanad haavad ning sünged saladused. Mõlema elu jõuab teelahkmele, kus peab tegema raske valiku. Kas neil jätkub jõudu andestada?

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.