Книги, похожие на «Rita Anton Lauga, Vihmaussi mure ehk Juurikas luuletab»

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Annika sõitis üksinda Kreetale puhkama ja… kadus jäljetult. Teda otsiti. Päevadest said nädalad, siis kuud, kuid teda ei leitud. Siis tuli tema – poiss, kelle ta oli reetnud. Just tema leidis Annika ja mitmedki saladused said paljastatud.

Ühe Islandi kooli õpilased matavad maha ajakapsli, millesse panevad oma kirjad tulevikuennustustega. Kümne aasta pärast kaevatakse kapsel välja, et võrrelda laste prognoose tegelikkusega. Ja selgub, et ühes kirjas on ennustatud kuue ainuüksi initsiaalidega tähistatud inimese surma … Seda veidrat ja esialgu pealtnäha naljakatki lugu määratakse uurima ebasoosingusse langenud politseinik Huldar.Samal ajal leitakse ühe maja aiast inimese kämblad ja varsti tapetakse võikal kombel ka selle maja omanik. Tema nimetähed langevad kokku ühes tulevikuennustuste kirjas surema määratud inimese initsiaalidega. Ja sellele järgnevad uued surmad. Nüüd on asi naljast kaugel. Ohvrite arvu kasvamist on vaja iga hinna eest vältida.Kirja kirjutas koolipoiss ja seetõttu kaasatakse asja uurimisse lastepsühholoog Freyja. Rööbiti pingelise politseijuurdlusega kulgeb ka Freyja ja Huldari keerulise armusuhte lugu. Ja vahel näib, et mõlemad on lootusetult ummikusse jooksmas.Tuntud krimikirjaniku Yrsa Sigurðardóttiri järjekordne põnevusromaan on haarav nagu kõik teisedki tema raamatud. Eesti keeles on kirjastus Varrak senimaani avaldanud neli Sigurðardóttiri romaani. See on teine raamat Freja ja Huldari tegemistele pühendatud sarjast, sarja esimese raamatu „Pärand” võtsid lugejad soojalt vastu.

Mingi muistse sõja käigus Päikesesse uputatud tähekindlus tulistab valimatult kõiki lähenejaid ja seetõttu on Maa unustatud kolgas. Inimkond elab tuhandetel planeetidel, kuid mõnedel Inimkonna Föderatsiooni Julgeoleku agentidel on siiski «võtmeid», mis lubavad neil aeg-ajalt Maale peitu tulla. Nende kohalik esindaja on otsustanud tolle veidra seltskonna jõudehetkil räägitud lugusid meile edasi jutustada, nii hästi-halvasti, kui ta neist aru saab. Tolles loos – kolmandas sellises – on kolonel Zätereit hädas kummalise pöördruumipilvega, miljard aastat tagasi kadunud tsivilisatsiooni loominguga, mis peidab endas Maast sada tuhat korda suuremat väga meeldivat elukeskkonda. Too Tau Sõrmuse nime all tuntud moodustis asub Rahutoojate Impeeriumi piiril ja kõik – Impeerium, föderatsioon, enamasti Piiriasukateks nimetatavad riigikesed, vaba ruumi Kaubandusliidud ja ilmselt ka võõrrassid – tunnevad selle vastu teravat huvi. Inimkonna Föderatsiooni suhteid Rahutoojate Impeeriumiga saab kõige paremini iseloomustada nii, et nad ei ole veel sõjalisse vastasseisu sattunud. Lisaks on Sõrmusel ja teistel selle piirkonna planeetidel silmapilkset ühest teise üleminekut võimaldavad platvormid – samuti ühe ammukadunud võõrrassi looming, mille kasutamist kõik meeleheitlikult selgeks püüavad õppida. Zätereiti Tau Sõrmuse retkele lisavad vürtsi ka üks 400 aasta eest pagendusse saadetud ning selle aja peamiselt Impeeriumis tegutsenud sugulane ja üks koos oma pantvangidega sündmuste keerisesse sattunud piraat.

Viimase gümnaasiumiaasta esimesel septembril läheb Raili kooli teadmisega, et Oodvere-suguses kolkakülas nagunii midagi ei juhtu ning see aasta tuleb lihtsalt üle elada. Ootamatult lisavad kohalikku ellu aga vürtsi uued abituriendid – pilkupüüdev Marcus ning veidi eraklik Roomet. Seni koolile ja korvpallitrennile keskendunud Raili kogeb nüüd pimestavad armumist ja õnne, kuid ka pettumust ja kurbust. Ühe aasta jooksul õpib ta nii enda kui teiste inimeste kohta rohkem kui varem ning peab tegema suuremaid elulisi otsuseid, kui vaid see, kuidas peale lõpupidu jätkata. Heli Künnapas on Pärnumaalt pärit kirjanik, kellel tänaseks päevaks on ilmunud üle kümne raamatu. ,,Lõpupidu" oli tema esimene avaldatud raamat, mis leidis äramärkimist noorsooromaani konkursil ja sai ,,Järjehoidja" auhinna. Künnapase teostes on alati olulisel kohal suhted, inimloomuse keerdkäigud ning elu põhiküsimused. Nii ka noorteromaanis ,,Lõpupidu".