Книги, похожие на «Херман Серго, Vihavald»

Nelikümmend kolm aastat pärast keskkooli lõpetamist sätivad klassikaaslased end Hiiumaale Kassarisse üle väga pika aja kokkutulekule. Aastate jooksul on nende elus palju muutunud, kuid nagu selgub, väga palju ka lihtsalt varju lükatud, alla surutud, ootele jäetud. Nüüd, juba mõnevõrra elu näinud inimestena uuesti kokku saades jätkub mõnigi lugu sealt, kus see omal ajal pooleli jäi, ja alguse saab mõnigi päris uus lugu."Klassikokkutulek Kassaris" on kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Üksi on külm. Üksi on kurb. Üksi on paha. Seetõttu saab igast üksikust inimesest pikapeale ikka luuletaja, kas siis neid laule heaks peetakse või mitte, on juba iseasi. Ükspuha mis, aga üksi ei tahtnud enam olla. Nii varisebki kokku suurmeeste iseloom, kes on kavatsenud ennast maailma eest peita, kloostrisse, kõrgmägedesse ja džunglitesse. Juba mõni tund pärast kauaoodatud rahu saabumist tahetakse metroosse tagasi, otsitakse üles lähim inimsööjate suguharu, peaasi et saaks kellelegi oma südame tühjaks rääkida.

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012). Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. – Peeter Helme

Lolliks tehtud, paljaks röövitud ning saatuse hooleks jäetud Maryle tundub, et saabunud sünge periood ühel kaugel Kariibi mere saarel ei lõpe kunagi. Ent lootusetuse tähtsaim ravija on muidugi armastus. Tuleb seda vaid kohata ja suure tunde vääriline olla. Kuidas aga tõelist armastust ära tunda, seda polnud Mary endalt kunagi varem küsinud.

Ootamatust töökaotusest šokis Lilian kohtub peol noore naisega, kes toob temas esile uued tunded ning avab vanad haavad. Kui Lilian kutsutakse tegema valimiskampaaniat peaministrikandidaat Triinu Tuhalale, sukeldub ta töösse halastamatus poliitikamaailmas. Hoolimata tempokast karjäärist ja mehest tema elus ei saa ta peast 20-aastast Monat. Tänapäeva Eestis aset leidva sündmustikuga romaani keskmes on naiste kehad, kogemused, pinged, hirmud ja võimalused. Romaani käsikiri võitis 2019. aasta romaanivõistlusel kolmanda preemia. „Kriipiv ja ehe. Korraga kõige robustsem ja kõige endassehaaravam raamat, mida ma Eesti kirjanikult viimasel ajal lugenud olen. Jah, muidugi on see ilukirjandus, aga selles raamatus on rohkem elulist tõde kui mõnes dokumentaalprojektis ja ma usun, et „Tüdrukune” toob kaasa väga palju väga olulisi vaidlusi väga paljudes seltskondades.” – Keit Pentus-Rosimannus„Lugemine oli valus. Kui ma saaksin, teeksin selle raamatu kohustuslikuks kõigile meestele. Ja nendele, kes söandavad rünnatud naistele öelda, et nad on äkki ise seda põhjustanud.” – Andrei Hvostov „Me peame rääkima oma lugusid. Et keegi ei arvaks, et on ainuke, kes on end niimoodi tundnud. Eia julgeb rääkida neist asjust, millest tavaliselt ei räägita – julgelt, ausalt ja kaasahaaravalt!” – Evelin Võigemast„See on provokatiivset laadi armastuslugu kahe naise vahel, mis on aktuaalne ja lõikab vahedalt. Värske ja usutav. Lugesin läbi ühe hooga.” – Tiit Aleksejev