Книги, похожие на «Virginie Despentes, Vernon Subutex»

Ise tehtud on alati kõige paremini tehtud. Olgu kodu, püksid või kirst. Romaan „Kõike head, Toriseja!“ räägib padusoomlaslikest põhiväärtustest, elust, surmast ja paneelmajade ehitamisest.Toriseja on otsustanud kirjutada endale ise järelehüüde, sest kes teine tunneks paremini tema elu ja tegemisi. Hauakivigi olgu aegsasti valmis, kui kord juba odavalt saab. Testamendis võtab toriseja kokku oma materiaalse ja vaimse pärandi, mida on ei rohkem ega vähem kui terve põlvkonna jagu. Toriseja tahab ise otsustada, kes saab maja, kes Vord Eskorti ja kummale miniale jääb kumb perenaise ehetest. Samal ajal heidab vana mees pilgu ka tagasi minevikku, asjade algusesse, sünnile ja lapsepõlve. Elule tagasi vaadates tuleb torisejal tunnistada, et temagi on teinud elus mõne vea. Ühe või kaks, oleneb, kuidas lugeda.Eesti keeles on ilmunud varem Tuomas Kyrö „Kerjus ja jänes“ (Tänapäev, 2012).

Saja-aastane Eesti vabariik on parim näide sellest, kuidas suured muutused maailmas mõjutavad ühe riigi ja rahva teed ajas ja ruumis. Sajast aastast oleme olnud ise oma saatuse peremehed veel alla poole. See sunnib meid tähelepanelikumalt mõtestama, miks ja kuidas on maailma muutumine mõjutanud Eesti käekäiku. Sama tähtis on igal hetkel tajuda, mida just praegu maailmas toimuv võib Eestile kaasa tuua või millise võimaluse pakkuda.Kuigi Eestil on maailma suurtest muutustest päris palju karta, kaaluvad võimalused need ikkagi üles. Riikidevahelises konkurentsis on esimest korda oma eelised maailma liidriks kujunemisel ka väikeriikidel. Globaalne internet ja digitaliseerumine, mis on viimase neljakümne aasta üks märkimisväärsemaid revolutsioonilisi muutusi kogu varasemat inimkonna ajalugu arvestades, lubab Eestil olla unikaalses positsioonis ja seda tuleb kasutada.Ajakirjanik ja poliitik Marko Mihkelson avab raamatus laiale lugejaskonnale huvipakkuvalt oma nägemuse sellest, kuidas maailmas meie ümber toimub ajaloo suurim murdehetk. Käsitlemist leiavad teemad Venemaast Hiinani ja kliimamuutustest sõltumatute inimesteni.

Heli Reichardti raamatu „Siinpool Linnuteed” esimene osa lõppes kõige põnevamal hetkel − sõna otseses mõttes pommiplahvatusega. Romaani teises osas vaadeldakse, mis sai tegelastest edasi, ent − nagu varemgi − heidetakse ka tagasipilke minevikku. Olulisel kohal on endiselt inimsuhted kogu oma keerukuses − valus ja võlus −, aga esiplaanile tõusevad ka küsimused usust ehk teisisõnu küsimused inimese suhetest jumalaga. Kas tänapäeva mammonakeskses elus ongi jumalal või usul mingit kohta? Või peab inimene jumalata maailmas ise hakkama saama?Raamatusse ilmub ka uusi tegelasi, kes annavad usuküsimustele veel ühe vaatenurga: kas nn sensitiivid ongi pelgalt šarlatanid või oskavad nad tõesti inimesi aidata?Raamat hõlmab elu − eriti elu Eestis − kogu selle kirevuses ja pakub arutlusainet kõigile, kes püüavad seda mõtestada ja vaigistada sõdu, mis toimuvad ennekõike inimeses endas.

Haarav romaan kaduma läinud lapsest, ema saladusest ja ühest kuldsest suvest.On aasta 1958 ja Londonis elav Elizabeth Holloway saadetakse suveks Hartlandi Shaw perekonna ilusasse jõukasse maamõisa Sussexi rannikul. Armsa ja kogenematu Elizabethi silmis kehastavad Shaw’d moodsa ja kalli elustiili tippu ja võõrustajad kohtlevad teda kui ühte endi hulgast. Ent kui Elizabeth armub, ei hoiata keegi, et tema unistused on ohtlikult naiivsed.Nelikümmend aastat hiljem leiab Elizabethi tütar Addie oma ukselävelt võõra naise, kes väidab end olevat ta kaksikõde. Esialgu keeldub Addie seda uskumast – kuni ta armastatud isa tunnistab, et tema sündimisega seotud asjaolud pole päris sellised, nagu naine on senini uskunud. See avastus paneb Addie kahtlema kõiges, mida ta arvab teadvat tollest säravast, kuid probleemsest naisest, kes oli ta ema. Ja kui reis viib nad tagasi Elizabethi minevikku, tõmbavad Addie ja ta uus õde Phoebe katte erakordselt loolt, mis räägib nende ema saladusest, kaotsiläinud lapsest ja kuldsest suvest, mis muutis kõike.