Книги, похожие на «Virginie Despentes, Vernon Subutex 2»

Ühele poolatarile. Orjastatud maa tütar, ingel armastuse poolest, deemon fantaasia poolest, laps usu poolest, vanake kogemuste poolest, mees mõistuse poolest, naine südame poolest, hiiglane lootuste poolest, ema kannatuste poolest ja poeet unelmate poolest – sulle, kes sa pealegi oled Ilu ise, pühendan selle teose, kus su armastus ja fantaasia, su usk, su kogemused, su kannatused, su lootused ja su unelmad on otsekui lõimed, millest valmistatud kude pole siiski nii hiilgav kui su hinges peituv poeesia, mille sära, elustades su nägu, on sind imetlevale inimesele seesama, mis teadlasele on kadunud keele kirjamärgid. De Balzac.

ON KOHTI, KUST SURNUD KUNAGI EI KAOMossmarken on udust ümbritsetud, silmapiirini laiuv raba, kus kasvavad kidurad männid ja varitsevad sügavad laukad. Ammustel aegadel maeti rabasse ohvriande jumalatele ja räägitakse, et ka tänapäeval kaovad inimesed siin jäljetult.Noor bioloog Nathalie tuleb siia oma märgalasid käsitleva doktoritöö jaoks katseid tegema. Peagi selgub aga, et tema tegelik eesmärk on isiklikumat laadi. Kui rabast leitakse surnukeha, on see niihästi Nathalie kui ka politsei jaoks hirmutav põhjus alustada uurimist, mis siin minevikus juhtus. Nathalie tee ristub rahvusvaheliselt tuntud fotokunstniku Maya Linde omaga, kes töötab uurimise juures politseifotograafina.Mõlemad liiguvad läbi mälu ja pinnase sügavate kihtide šokeerivate avastuste ja kaua varjatud tõe poole.„Ohvriraba“ on köitev lugu märgaladest, bioloogiast, lapsepõlvest ja surmast – ja sellest, mis tegelikult on tõeline ning praegu.

…Ma olen nüüd vana ja haige – ja mõtlen kõige sage­damini surmast, mis iga päevaga ikka lähemale tuleb; harva mõtlen möödunust, harva vaatan vaimusilmaga tagasi. Ainult vahetevahel – talvel liikumatult oma küdeva kamina ees istudes, suvel tasasel sammul mööda varjulist puiesteed kõndides – tuletan meelde minevikku vajunud aastaid, sündmusi, inimesi: kuid mu mõtted ei peatu siis küpsel keskeal ega ka noorusaastatel. Nad kannavad mind kas varasesse lapsepõlve või poisiikka. Nii ka praegu: ma näen end olevat maal oma karmi ning kurja vanaema pool – ma olen kõigest kaheteistkümneaastane – ja mu kujutlusse kerkivad kaks olendit… Kuid ma jutustan kõigest järgemööda ja seotult.