Книги, похожие на «Ю Несбё, Veri lumel. Veel verd»

Pratchettlikult vaimukas ja gaimanlikult koomikslik, täiesti pöörane ja naljakas lugu Viimastest Aegadest, nagu Johannese ilmutuse raamat neid näeb. Viimnepäev on lähedal ja kurjuse väed lasevad sündida antikristusel, kes aga inimliku (või õigemini taeva- või põrguliku) eksituse tõttu täiesti tavalise poisslapsega vahetusse läheb ja seetõttu põrguvägede vaateväljast kaob. Eksitust ei märgata aga enne, kui päris viimased päevad käes ja sellest sündiv segadus on muidugi piiritu. Asja muudavad keerulisemaks veel headuse ja kurjuse vägede „esindajate” sümpaatia maailma, selle asukate ja elu vastu ning lugematu hulk muid ettenägematuid tegureid.

Elin Toona romaani „Mihkel, muuseas“ keskmes on eesti pagulaste elu 1970. aastate Londonis, põgusate tagasivaadetega nende Eestist põgenemisele ja kohanemisele uuel asukohamaal. Tegevus vältab umbes aasta ning algab peategelase kirjanik Mihkel Laasma sünnipäevapeoga, mis on ühtlasi ka tema abikaasa peied. Boheemlikus miljöös toimuvad üsna tragikoomilised sündmused, mille tulemusena ennast analüüsivale Mihklile tundub kogu eelnev elu olevat elatud justkui „muuseas“. Järgnev reis koos saatusekaaslastest sõpradega Mandri-Euroopasse ja lähem tutvus Ameerikas üles kasvanud eesti noormehe Valteriga on nagu road-story, mis jätkub erootiliste ahvatlustega Kreekas ning kulgeb läbi Itaalia ja pahelise Amsterdami ning päädib tagasi Londonisse jõudmisega. Ühtlasi on see reis Mihkli jaoks ka eneseleidmise tee, mille lõpus toimuv armumine tõotab uue elu algust.Romaanis on hästi tabatud ajastu mentaliteeti, kohatised aimatavad autobiograafilised seigad on läbi tunnetatud ning tulemuseks on tugeva positiivse laenguga vaimukas ja liigutavgi teos eesti pagulaste ehedast elust.

Saatus viis nad pika aja järel uuesti kokku. Mõlemale olid möödunud aastad täis purunenud lootusi ja pettumusi, igatsust selle järele, mis kunagi päikeselistel augustipäevadel kauge Vermonti järve kaldal nende südames tärkas.Nüüd, aastaid hiljem tuleb neil riskida, et pärast kõiki katsumusi täiel rinnal tunnetada uuesti leitud armastuse ilu ja jõudu.

Kui peaksite oma elu kokkuvõtmiseks valima viis inimest, kes nad oleksid? Mida ütleksite toostiks, kui tõstaksite neist igaühe auks klaasi? Ja mida saaksite lõpuks teada enda kohta, kui kõik on öeldud?
Ühel juunikuu laupäevaõhtul tellib Maurice Hannigan Rainford House’i hotelli baaris viis erinevat jooki. Iga toostiga tervitab ta enda jaoks olulist inimest, jutustades nende kaudu loo oma elust, kahetsusest ja vaenust, armastusest ja õnnestumistest.Süü ja kadeduse, vääritimõistmiste ja valede võrku põimitud naabrite ja perekonna lugu on huvitavalt ajatu, justkui tahaks autor öelda, et elulõksud ei muuda tegelikult väga palju selles, mis on inimloomusele omane. Liigsesse nostalgiasse ja kurvameelsusse kaldumata ohjab Griffin meisterlikult üsna keerulist süžeed, luues luust ja lihast tegelaskujud, kes ei jäta lugejat ükskõikseks. Ta oskab hoida parajalt pinget vaheldumisi mitmel ajareal kulgevas narratiivis.
Anne Griffin on John McGaherni ja Hennessey New Irish Writing kirjandusauhinna võitja. Tema lühilugusid on teiste seas avaldanud The Irish Times. Ta on töötanud Waterstonesi ettevõtetes nii Dublinis kui ka Londonis ja lisaks erinevate heategevusorganisatsioonide juures. Dublinis sündinud Anne elab koos abikaasa ja pojaga Iirimaal Mullingaris. „Kui kõik on öeldud“ on tema esikromaan.