Книги, похожие на «Оса Ларссон, Veresüü»

Kui Olivia Brookes politseisse helistab, et teatada oma abikaasaja laste kadumisest, on tal põhjust karta halvimat – see ei ole esimenetragöödia tema elus. Kaks aastat hiljem kutsutakse politseikomissar TomDouglas taas selle perekonna majja, seekord on kadunud Olivia ise. Ja siisleitakse verd. Politsei tahab avaldada tagaotsimiskuulutuse, kuid kõikperepildid on albumitest, telefonidest ja arvutitest on hoolikalt kustutatud.Kas minevik on Olivia kätte saanud? Maga hästi … kui saad. Sa ei tea, kessind jälgida võib.

See on déja-vu nähtusele rajatud teise elu lugu. Romaani peategelane, üle keskea mees, sõidab nimeeksituse tõttu võõra klassi kokkutulekule ja satub ühtlasi vale aega – ja kõik ta edasised pingutused ennast ning oma aega tagasi saada lõpevad tulemusteta; veelgi enam – iga uus samm viib teda üha sügavamale minevikku, autoritaarse aja eluollu, sõjaväemaailma, hirmuaastatesse. Romaani esimene osa päädib Eesti ohvitseri õnnetu saatusega, küüditamisega Kesk-Siberisse juunis 1941.Romaani teine osa algab ühe mägimatkaga aastakümneid hiljem sinnasamasse mägismaale, millest kujuneb tagasitee algus. Ühtaegu on see ka peategelase ja Eesti ohvitseri tütre tutvumise, armastuse ning abielu lugu kuni hetkeni, mil sündmustik sulgub seal, kust see algas.

Imeline rahu valitseb selles hubases ja valgusküllases korteris. Nagu te näha võite, on siin kõik eluks vajalik olemas. Peatuge pilguga kasvõi sellel väga stiilsel roostetanud tünnil, mille peal te saate istuda, juua hommikukohvi, veelgi parem, lattet, sirvida hommikusi lehti ja heita pilk läbi spetsiaalselt karestatud ja loomulikes tingimustes vanutatud sinakashallide männilaudade. Hall on selle sügise värv. Mänd on eestlase puu. Vaistlikult soovime me tema kiudude lähedalolekut. Paljudes majades, mida on kiiruga kinnisvarabuumi ajal rutakalt ehitatud, on mureks ventilatsiooniprobleemid. Majas lihtsalt ei ole õhku, kõik avad on kinni, inimestel tekivad hingamisraskused, areneb tuberkuloos, vähk. Siin aga puhub läbi laudade meeldivalt kostutav briis. Feng-shui ütleb meile, et energia ruumis peab liikuma, seepärast on selle elamu puhul kasutatud avatud ruumi põhimõtet. Ent siiski on selgelt piiritletud ruumi eri osade otstarve. Selles nurgas paikneb õdus vannituba, meistrid on vanast kastekannust teinud käsitööna dušisegisti. Ka naabritega on teil väga vedanud. Nad on vaiksed, liikumist on vähe. Ümberringi on kõrghaljastus ja palju pinke, kus istuda ja puhata jalga väsitavast tööpäevast oma hurmavas kodus, kus argimured näivad kauge minevikuna.

Ma sattusin Raudiku külla esimest korda siis, kui piiritsooni tulnud võõrast igal sammul valvati ja jälgiti, sest suur Nõukogude riik oli oma piiride puutumatuse pärast alalises hirmus. Mind võlus selle paiga kaunis loodus ja ahistas see, et seal peremehetsesid võõrastes mundrites inimesed, kes olid Eestimaa ja eestlaste peremeesteks saanud. Saatuse tahtel olen hiljem käinud Raudikul kümnete aastate jooksul, elanud kaasa selle rannikuküla allakäigule ja tundnud rõõmu, et lõpuks on elu selles kodututega asustatud külas hakanud ülesmäge minema. Ärgu otsitagu selles romaanis konkreetseid paiku ja inimesi, sest tegevus võib toimuda mis tahes põhjaranniku külas. Meie maarahva käekäik on poole sajandi jooksul selleks piisavalt ühetaoline olnud.