Книги, похожие на «Алексей Толстой, Vereimejas»

„Puumaaling“ on draamavisand teatriõpilastele 1954. aastast. Hiljem kujunes sellest Bergmani maailmakuulsaks saanud film „Seitsmes pitser“ (1957). Filmijutustus „Pärast proovi“ oli aluseks Bergmani 1984. aastal valminud telefilmile.

Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista.

Elas kord väike tüdruk, kellel olid ilusad, heledad, kullakarva juuksed. Teda hüüti Kuldkiharaks. Ühel päeval läks ta metsa jalutama. Märkamatult jõudis ta juba päris sügavale metsa, kust leidis majakese. Et tüdruk oli väsinud, koputas ta tammepuust uksele. Keegi ei vastanud. Kuldkiharake soovis aga väga puhata ja nii astus ta julgelt uksest sisse.Inglise muinasjutt

Reklaamiagentuuris töötav Klara Vinter oli enda meelest edukas, sest miks muidu teda jälgiti ja kadestati. Kes ta oma sisemiselt olemuselt oli, mida tegelikult oskas või tahtis, sellest polnud ta sõpradel ja tuttavatel aimugi ja keda see ikka huvitas, kui see talle endalegi midagi ei tähendanud. Oluline oli sära tema ümber ja info, mida ta oma ekraanile paiskas. Klara oli veendunud, et kui ta ei saanud reaalselt olla selline, nagu tahtis, lõi ta endast sotsiaalmeedias profiili, mis oli nii täiuslik, et ta hakkas ka ise uskuma, et ongi selline. Hiljuti maalt linna tulnud noorel ehitajal Voldemar Paimanil polnud midagi peale oma kutseoskuste. Ta oli oma meelest küll juba üht-teist elult õppinud, et olla arukas ja tark või siis vähemalt püüdlik ja teadlik, kuid oli asju ja olukordi, mis jäid ilmselt elu lõpuni selgusetuks.
Alati võib leida põhjenduse, miks me midagi teeme või tegemata jätame, eriti veel siis, kui ollakse noor – kõik on ju tõlgendamise küsimus. Kui inimene ei suuda või ei oska ise otsustada, siis on väga hea, kui leidub mõni sõnumitooja, kes lihtsalt tuleb ja ütleb, kuidas ellu jääda, kuhu edasi minna, või siis mil moel lihtsalt õnnelik olla.

Selle raamatu peategelane on maja.Ta asub Tallinnas Nõmmel Männiku tee ääres, üks vanemaid sealkandis. Ühe sajandi vältel, mis inimelu seisukohalt on pikk, ent ajaloo seisukohalt olematu aeg, on ta peavarju pakkunud paljudele erinevatele inimestele.Maja võib rääkida, et nende inimeste tee õnnele erineb vaid pealtnäha. Tema on paigal püsinud, kogunud ja põiminud kokku kõigi oma elanike elude lõngad kirevaks pildiks. Vähe on nõnda elatud elusid, kus suudetaks harjunud elustiili muuta, teab maja, ja suunab peenikest naeru pidades elanikke seepärast karvupidi kokku, et nad ometi õpiks koos eksisteerima. Maja on pika eaga, tema mällu jäävad jäljed kõigist kunagistest elanikest, ka pealtnäha tühistest. Vanasse majja elama asudes pead arvestama, et endiste aegade mõju on tuntav isegi siis, kui oled seinad ja katuse uutega asendanud. Juune Holvandus on ajakirjanik ja kirjanik. Ta on avaldanud romaani „On sul juba boyfriend?“ (2003), islamimaailma tutvustava raamatu „Arabesk, vesipiip ja umma“ (2007) ning reisijuhi „Punasest merest Jordani jõeni“ (2015).