Книги, похожие на «Федор Достоевский, Vennad Karamazovid II osa»

1986. aastal on Eddie ja ta sõbrad inglise poisikesed, kes otsivad oma unises kodulinnakeses närvikõdi. Nad kasutavad salakeelena kriidijoonistusi – ainult neile mõistetavaid kriipsujukusid. Ent siis juhib üks saladuslik kriidikuju nad otsejoones tükeldatud laiba juurde – ja pärast seda muutub kõik.2016. aastal on Ed täiskasvanu, kes usub, et on minevikuga rahu teinud. Siis aga jõuab ta postkasti kiri, milles pole muud peale ühe kriidikuju. Kui selgub, et ka tema sõbrad on saanud samasuguse teate, peavad nad seda kellegi totraks tembuks … kuni üks neist leitakse surnuna. Nüüd mõistab Eddie, et iseenda päästmise nimel peab ta lõpuks ometi välja selgitama, mis tol ammusel ajal ikkagi juhtus.Lugejat vaheldumisi minevikku ja tänapäeva juhtiv „Kriidimees” on stiilipuhas põnevusromaan, kus kõik tegelased on kui lihast ja luust, igal saladusel on ammendav lahenduskäik ja loo pöörded on ootamatud ka kõige terasemale lugejale.C. J. Tudor elab koos abikaasa ja tütrega Inglismaal Nottinghamis. „Kriidimehe” idee tekkis tal koerahoidjana töötades, kui ta ajas mööda poriplatse vettinud koeri taga ja hoolitses samal ajal oma väikese tütre eest. „Kriidimees” on C. J. Tudori esimene raamat.

Oskar Lutsu «Kevade», «Suve» ja «Sügise» vältimatu ja loomulik järg, mida tuleb pidada Tootsi-lugude viimaseks vaatuseks alapealkirjaga «Pildikesi raugapõlvest». Selleks kutsub meid oma saatesõnas üles Hando Runnel. Kuna O. Lutsu algkäsikiri pole säilinud, siis kutsus «Talve» ilmumine esile rohkesti poleemilisi vastukajasid, elevuses oletati koguni teadlikku müstifikatsiooni. Mainitud saatesõnas leidub fragmente Arnold F. Karu, väljamõtlemata ümberkirjutaja päevikust, mis heidab valgust sellele, kuidas Oskar Lutsu «Talve» käsikiri A. Karu kätte sattus ja missugune saatus seda viimaks tabas. Mida asjast ka ei arvataks, ilus kingitus igaks jõuluks on see «Talve» vastuvaidlematult!

20. sajandi alguses saabus Ameerika Ühendriikidesse kuni 300 000 soomlast, kõige rohkem Minnesota, Michigani ja Wisconsini kaevandus- ja metsapiirkondadesse. Osa neist asus lõpuks elama reservaatidesse ja abiellus põlisrahva liikmetega.Haaravate armastuslugude meistri Katja Kettu uue romaani peategelaseks on indiaani reservaadis üles kasvanud Lempi, kes ema poolt indiaani verd ja isa poolt soomlane. Keerulise lapsepõlvega tüdruk naaseb 40 aasta pärast oma lapsepõlve radadele. Tema ema Rose on jäljetult kadunud ja isa kaotanud mälu. Nüüd peab Lempi oma mälule toetudes minevikus juhtunu taastama. Kas valupunkte otsides, meenutades ja andestades saab hing viimaks terveks?Katja Kettu neljas eesti keeles ilmunud romaan on imekaunilt kirjutatud lugu ebaõiglusest, armastusest ja eneseotsingutest kahe identiteedi vahel. Ühtlasi heidetakse pilk möödunud sajandil Ameerikasse emigreerunud soomlaste elule ja tuuakse lugeja ette killuke Ameerika põlisrahvastele osaks saanud ebainimlikkusest.

Kui 17-aastane Stefan ootamatult kaob, arvatakse esmalt, et poiss on lihtsalt jalga lasknud. Asjalood võtavad aga jahmatava pöörde, kui metsast leitakse sadistlikult mõrvatud poisi laip. Nooruke Rebecca Lindeberg ja tema kolleegid asuvad asja uurima, kuid seisavad peagi silmitsi järgmise elajaliku mõrvaga. Seekord on ohvriks Stefani isa. Kui ka pereema jäljetult kaob, algab paaniline võidujooks ajaga – kas nad jõuavad vähemalt naise päästa? Ja miks peaks keegi üldse tahtma hävitada seda pealtnäha täiesti tavalist perekonda?„Esiotsa polnud võimalik täpselt kindlaks teha, millesse metsast leitud noormees oli surnud. Mõrvar oli kõvasti vaeva näinud sellega, et köita kinni tema käed ja jalad – neid oli kõvasti mässitud tugeva teibiga ning lisaks veel nööridega, samuti leiti tema suust väike sinine rätik, mida nähtavasti tropina oli kasutatud. Tema jopelukk oli eest lahti ning kaelalt ja ülesrullunud särgi alt võis märgata suuri verevalumeid ning põletusjälgi, ilmselgelt oli noormeest pekstud ja piinatud, kuid missugune vigastus osutus surmavaks, seda pidi otsustama lahanguraport. Kõige jubedam asi kogu vaatepildi juures olid aga surnud noormehe silmad. Täiesti avatud suurte ja selgete silmade täiesti kirjeldamatu õudust täis pilk sööbis Rebeccale mällu ning ta oli kindel, et see on üks järjekordne õõvastav asi, mis teda edaspidi unenägudes kummitama tuleb.”Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamat „Enne kui on hilja” (2015).