Книги, похожие на «Catherine Steadman, Vees on asju»

Öine vaikus on kui kõiksus – pinev, lõputa. Iga hetk on oodata hekis rabistamist, kerget prõksatust, kui õrnad raod Maisie kräbedate käppade all murduvad. Aga praegu valitseb vaikus. Ta otsustab mitte muretseda, kohendab kotti õlal, hõikab uuesti ja jätkab mööda tuttavat konarlikku tänavat oma teed.Selja taga välgatavad autotuled ehmatavad teda, nagu tungiksid need isiklikku hetke. Auto on tuttav. Ta lehvitab, heites asfaldile varju, millel on ebaloomulikult pikad käed.Ta kiirendab sammu jooksuks, eespool on möödasõidutasku, nad saavad seal peatuda ja rääkida. Aga jooksmine on auto tähelepanu köitnud, ja ta tunneb, justkui oleksid tema seljale suunatud autotuled kantud elajalikust raevust nagu klaasistunud pilguga transis metsloomal, kel sõõrmeis saagi lõhn.Alice Marlowe’d, St Catherine’i haigla ülemõde, on liigutatud noore naise ilust, haprusest ja haavatavusest. Ja siis avastab Alice, et tema hoolde usaldatud patsient varjab suurt saladust. Psühholoogiline põnevik, Emily Elgari esikromaan, heidab loole valgust mitmest vaatepunktist.

Kersti Kivirüüt on viie romaani ja paljude lühijuttude autor. Suurem osa tema uue seiklusromaani tegevusest toimub Meerapalu külas Peipsi ääres, mille elu kujutatakse värvikalt ja vaimukalt. Kohalikud teavad, et läheduses Suursoos asub värav surnute maailma, kust pimeduse saabudes ilmuvad külla zombid, kellega on kohalikud juba mingil määral ära harjunud. Loos seikleb palju huvitavaid tegelasi: arrogantne ministeeriumiametnik, politsei- ja piirivalveesindajad, Afganistani veteran, külaelanikud, preestrid, eksortsistid jpm. Sündmustikku on põimitud mitmeid etnoloogilisi pärimusi.

36aastane tippjalgpallur Erik mõtleb tahtmatult karjääri lõpetamisele, lähenevale keskeale ja võimalikele lastele, keda tema elukaaslane aga ei soovi. Ootamatult satub Eriku teele 17aastane Lily – hukutav kombinatsioon lapsest ja naisest. Seni Püha Eriku laitmatu maine poolest tuntud mees ei suuda kiusatusele vastu panna, sest Lily on äravahetamiseni sarnane oma emale Simonele, Eriku kunagisele klassiõele ja esimesele, noorelt vähki surnud armastusele, keda mees vaatamata vahepeal möödunud 20 aastale päriselt unustada pole suutnud. Kaotatud võimaluse asemel avaneb ootamatult uus. Loomulikult ei saa perekond ega avalikkus niisugust valikut mõista ning peab seda keskealise mehe isekaks kapriisiks… või lausa pedofiiliaks.

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“