Книги, похожие на «Reet Grevel, Veelev»

Luule algus on laulus. Pärast aastaid vabavärssi taasavastasin riimi. «„Hõbehundi“» luuletused räägivad armastusest, otsivad inimliku õnne allikaid, maadlevad keskeakriisiga, imetlevad loodust ja pürgivad lootuse poole.Olen märganud, et inimestel on nende luuletustega lihtne suhestuda. Nii laulduna kui lugedes. Mõnda neist esitan ise, mõne on juba pärismuusikud üles korjanud."

Raamatuna vormistatud kursusetöö avatud ülikoolis kirjandust õppivalt Rein Kilgilt kannab pretensioonikat alapealkirja “Deontilised modaalsused ja emotsionaalsed gradatsioonid elektronposti teel vahendatud isiklikku laadi informatsioonis”, kuid sobib lugemiseks ka luulekoguna. Autor näib esitavat küsimuse, kas tänapäevases praktilisusele rõhuvas infomeediumis on võimalik emotsioone ja tundeid armastuskirjade vormis vahendada. Kas armastuskirjad on žanrina hääbunud või uute tehniliste oludega kohanenud?

Inimese tunded ja mõtted liiguvad ta tegudega koos samu radu, põigates tõe ja õiguse otsinguil kuhu iganes. Autor jälgis ja fikseeris Senryu värsivormis mitmeid oma tegemisi kahe aasta jooksul. Eks ta, mõte siis, kippus nagu tollel ajuti tavaks, ka perutama ja vembutama – ega nuringi olemata olnud.

Omapärane luulekogu, inspireeritud Õnne tänava Alma ja tema austaja Einari loost.“Teemade valik on siin laialdane alates armust, valust, mõtisklustest ja lõppedes filosoofilise kõikemõistvusega. Tähelepanuväärsed on tema [Einar Karmiku] tähelepanekud õnne, viimse armastuse, saabunud eluõhtu rõõmude kohta jne. Eriti muljetavaldavad on tema melanhoolsed passaažid õnneihalusest ja õnnetänavalt leitu suhtes. Nagu ta ise ühel nukrushetkel allakirjutanule tunnistas – kui juba Petrarcal oli Laura, miks siis temal, Einaril, ei või muusaks olla Õnne tänava Alma,” kirjutab Ago-Endrik Kerge lembesalmiku saatesõnas.