Книги, похожие на «Erik Tohvri, Veel on aega»

Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.

Sõja läbi teinud Voldemar saabub tagasi kodukülla, kuhu on sõja tõttu vähe mehi alles jäänud. Peatselt määratakse ta valla komsorgiks ning hiljem vallavanemaks. 1949. aastal algab Eestis massiline kollektiviseerimine, mis on rahvale traagiline aeg. Võõrandatakse maa, loomad ja töövahendid. Kolhoosides ei laabu algul kõik nagu vaja, napib töökäsi ja tehnikat. Voldemaril, kellest on saanud kolhoosi esimees, tuleb nüüd sisendada rahvale elamisjulgust, et madalseisust välja tulla, eirates Eestile sobimatuid üleliidulisi ettekirjutusi. Humoorikas ja kohatiste nostalgia sugemetega teos käsitleb eesti rahva kestmajäämisele olulist perioodi ning meenutab tänasele lugejale tollaseid värvikaid sündmusi.

Needusest moonutatud näoga noor naine Lana oli Torrenisse tulles lootnud õhinal oma silmaga näha kuningriigi müstilisi olevusi ning maagia praktiseerimist. Ta sai paraku rohkem kui oli eales karta osanud, mis tähendas, et ellujäämise nimel võitles ta nüüd nii inimeste eelarvamuste kui iseenda süveneva depressiooniga.Kui tema tee ristus tagaotsitava Rownov Tristesiga, pakkus viimane talle ajutist peavarju väikeses räämas majakeses keset metsi, eelduselt et naine nõustub mehe ja ühe upsaka neiu, Bethany, asukohta mitte reetma. Meeleheitel naine sõlmib kokkuleppe, aga see tõmbab teda ennast ootamatult kaasa afääri Torreni kroonprintsessi kadumisega ja sõja puhkemise ohuga naaberriigist Swilundist. Nagu naine poleks piisavalt ebamugavas olukorras, et Lana armub majaperemees Rownovi, siis pärast peaaegu surmavat õnnetust Necroni võlumetsas, ootab Lanat ees maagiline muundumine, mis annab tõuke täiesti uuele sündmuste ahelale ja identiteedi tekkimisele.

Selles raamatus on kümme kurba ja vähem kurba lugu, mis näitavad suurepäraselt, kui hästi või halvasti Kivastik kahekümne aasta jooksul kirjutama on õppinud. Raamat on meestest, naistest ja nendevahelistest asjadest. Lisaks paar ägedat lugu poistest, millest mõni lõpeb hästi ja mõni sandisti.Nagu lood ikka.Nagu elus ikka.

„Baby Jane” räägib naistevahelisest armastusest. Sofi Oksanen kirjeldab lesbikultuuri, kirjutab inimestest, kes kõik tunnevad üksteist ja on olnud enamasti omavahel lähedastes suhetes. „Baby Jane” on kollaaž armastusest, töötusest, hingesugulusest ja paanikahäirest. Kaasakiskuv armastuslugu ei karda näidata seksuaalsuse sügavamaidki kihte. Sofi Oksanen on õppinud Helsingi ülikoolis kirjandusteadust ja Helsingi Teatrikõrgkoolis dramaturgiat. Eesti keeles on varem ilmunud tema menukas debüüt „Stalini lehmad” ning mitmete preemiatega pärjatud romaanid „Puhastus” ja „Kui tuvid kadusid”.