Книги, похожие на «Sara Gruen, Vee piiril»

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Pärast seda, kui võimas orkaan Rut on üle Skåne liikunud, leitakse hommikul Höllvikenist ühe rannaonni eest mõrvatud naine. Peagi toimub järgmine rünnak ja tegutsemisviis viitab ühele taanlasest vägistajale ja mõrvarile – Valby-mehele –, kes tegutses mõned aastad varem Kopenhaagenis.Malmö elanike seas levib paanika ja kriminaalinspektor Tess Hjalmarsson, Skåne lahendamata juhtumite rühma juht, on sunnitud koos oma otsekohese partneri Marie Erlinguga hakkama mõrvarit otsima. Esialgu jääb politsei töö tulemusteta, ent kui kurjategija jätab endast jälje, leitakse seos ühe vana juhtumiga, mida Tess on juba ammu lahendada tahtnud: 19-aastase Annika Johanssoni kadumine Simrishamnis ühel suveööl kuusteist aastat tagasi. Kas Annika oli kurjategija esimene ohver või peitub tõde neiu kadumise kohta kusagil mujal?„Kadunud tüdrukud“ on „Lahendamata juhtumi“, Malmös ja Österlenis toimunud tegelikest juhtumitest inspiratsiooni saanud kriminaalsarja esimene osa.Tina Frennstedt on Rootsi juhtivaid kriminaalreportereid, kellel on seljataga töö mitmes suures ajalehes ja telesaates. Ta on spetsialiseerunud lahendamata juhtumitele ja kirjeldab politsei tööd väga usutavalt. Varem on ta avaldanud dokumentaalromaani „Dilpomatdottern“ („Diplomaadi tütar“). „Lahendamata juhtum. Kadunud tüdrukud“ pärjati Rootsis Crimetime Award 2019. aasta parima debüütkriminaalromaani auhinnaga. Žürii hinnangul on raamatus olemas kõik, mida üks kriminullide austaja võib soovida: keerukad tegelased, maalilised kirjeldused, mõjus keel – ja palju huumorit.

„Kuule, see sipelgate söömise lugu. Miks nad su mammat sinna tahtsid viia? Sinna, noh…“ küsib Anna järgmisel päeval.„Siberisse?“„Jah, sinna jah.“„Neil oli palju raha ja ilus maja ja teistel oli kade meel.“Anna mõtleb. „No aga need teised oleksid siis lihtsalt võinud öelda, et tuleb teistega ka jagada.“…Siin lehekülgedel on ühe ema märkmed lobedatest lapsesuu-dialoogidest kuni valusate valikuteni, kus tuleb selgeks saada, kuidas lasta oma suureks sirgunud teismelisel minema lennata.Ja kuidas mõnikord tuleb emal oma pere maha jätta, et ise elama jääda. Aga haiguse märkamiseks ja tervenemislootuseks saab ta abi ikka samast – oma lastelt.

456 lk„Brežnevi lapsed“ on autobiograafiliste sugemetega romaan stagnatsiooniaegsest Eestist ja taasiseseisvuse algusaegadest. Meenutused hakkavad hargnema rahulikust mereäärsest Ruha külast ja viivad edasi 1970.– 1980. aastate vahetuse Tallinnasse, läbi lapse silmade nähtud nõukogude koolisüsteemi varjatud julmusesse ja 1990ndate alguse varakapitalismi. Autor sündis 1964. aastal Tallinnas tatari perekonnas ja siin käis ta ka koolis. Pärast Moskva ülikooli filoloogiateaduskonna lõpetamist abiellus ta hollandlasega ja elab 1989. aastast Hollandis. Romaani esmatrükk ilmus pealkirja „Не боюсь Cиней бороды“ all.