Книги, похожие на «Sara Gruen, Vee piiril»

Me eeldame, et kohtunikud on õiglased ja targad. Nende ausus ja erapooletus on kogu kohtusüsteemi alustala. Me usaldame nende hooleks õigusemõistmise, kõigi protsessi osaliste õiguse kaitse, seadusrikkujate karistamise ning korrektse ja tõhusa kohtumenetluse. Ent mis saab siis, kui kohtunik ise rikub seadust või võtab altkäemaksu? Seda juhtub harva, kuid siiski. Lacy Stoltz on Florida Kohtute Haldamise Nõukogu uurija. Ta on jurist, mitte politseinik, ning tema ülesanne on reageerida kaebustele, mis esitatakse kohtunike ametialase käitumise kohta. Üheksa aastat selles ametis on talle selgeks teinud, et enamasti on probleemid tingitud teadmatusest, mitte korruptsioonist. Ometi jõuab lõpuks ka tema lauale korruptsioonijuhtum. Minevikus advokatuurist välja visatud jurist on uue identiteediga tagasi ametis. Tema nimi on nüüd Greg Myers ja ta väidab end teadvat ühte Florida kohtunikku, kes on varastanud rohkem raha kui kõik ülejäänud korrumpeerunud kohtunikud kokku. Mitte ainult Florida korrumpeerunud kohtunikud, vaid kõik kohtunikud kõikides USA osariikides terve ajaloo jooksul. Kust see ebaseaduslik sissetulek pärineb? Paistab, et kohtunik on olnud salaja seotud suure kasiino ehitamisega põlisameeriklaste reservaati. Rannikumaffia rahastas kasiinot ja riisub nüüd selle igakuistelt sularahatuludelt rasvase koore. Kohtunik saab oma osa ja pigistab silma kinni. Kõik teenivad raha ja kõik on rahul. Greg aga soovib sellele lõpu teha. Tema ainus klient on isik, kes teab tõtt ning tahab salakaebuse eest Florida seaduse järgi mitmemiljonilise hüvitise saada. Greg esitab kaebuse Kohtute Haldamise Nõukogule ja uurimine määratakse Lacy Stoltzile, kellel tekib otsekohe kahtlus, et see juhtum võib kujuneda ohtlikuks. Mitte aga lihtsalt ohtlikuks, vaid eluohtlikuks.

„Ja ma kõndisin kodu poole ja mõtlesin, et võib-olla peaksin ma kõigele vaatamata selle loo kirja panema. Loo Stellast, Alexist, endast ja oma vanematest ning ka Sandist, Amirist ja Tommi Hjeltist. Ja ma mõtlesin, et selles loos peab olema palju rohkem tõtt kui „Sepapargi unistajas“ ja teistes lugudes, mis ma olin kirjutanud. Sest me elasime säärasel ajal, nagu me elasime. Sest et on pimedust ja sest et on valgust. Ja siis järgmine vastumeelne mõte: sellisel juhul tuleb minulgi kohtuda valguse ja pimedusega iseendas.“ Tuntud ja tunnustatud soome-rootsi kirjaniku Kjell Westö (snd 1961) romaani „Väävelkollane taevas“ tegevustik hargneb päikselistest 1960. aastatest meie pimedasse aega. Lihtne Helsingi poiss tutvub maal suvitades jõukasse ja mõjukasse Rabelli suguvõssa kuuluva endavanuse Alexiga. Tänu sellele sõprusele saame lähema pilgu heita suguvõsale ja selle klantspinna all peituvatele saladustele. Poiss armub Alexi õesse Stellasse, nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub ja nende ellu sekkub.See eepiline Helsingi kirjeldus käsitleb põlvkondi, peresuhteid, armastust ja sõprust, kuid näitab ka kriitiliselt, kuidas klass ja keskkond, kust me tuleme, meid mõjutavad ning meie unistusi ja mälestusi kujundavad. Mõjutused tulevad ka meid ümbritsevast maailmast ning taevas, mis lapsepõlves oli süütult sinine, omandab kollakaid toone, millega tuleb õppida elama, ilma et kalgistuks. Romaan on tugevaks jätkuks Westö varasematele teostele, aga pinged ja värvid on veelgi jõulisemad.

Üksikisiku roll ajaloos on tihti väga suur. Eriti käib see riigijuhtide kohta. Nende otsustest sõltub, kas rahvas saab rasketel hetkedel toetuda oma riigile või jääb tal üle vaid võõraste armulikkusele loota. 1939. aasta sügisel Eesti valitsuse poolt langetatud otsusest, sõlmida Nõukogude Liiduga baaside leping, sai alguse alanduste tee kogu rahvale, mille kurbi mõjusid maitseme praegu ja ilmselt veel kaua tulevikuski. Päts ja Laidoner koos võinuks toimida ka teisiti. Sellisest teisest võimalusest räägibki see raamat.

Keskea künnisele jõudnud Kertu pääseb imekombel raskest liiklusõnnetusest ja taas hakkavad teda painavad kummalised unenäod ning Piksekiviga seotud mälestused lapsepõlvest. Naine otsustab aja maha võtta, et üle aastate külastada oma kodutalu Saaremaal. Seal kohtab Kertu kunagist naabripoissi. Ka Tõnu oli varakult kodunt lahkunud, kuid mõne aasta eest kodukanti naastes talunikuks hakanud.Kuigi Kertu ja Tõnu isiklikus elus on palju pettumusi, lahvatab nende vahel kirglik armastus. Ent tee teineteise leidmiseni on sillutatud ootamatute katsumuste ja salapäraga. Armastajate ette kerkivad järjest uued takistused. Kas nad suudavad need ületada?„Kuule, ega sa ometi Nõlvaku Kertu pole?” pääsesid Tõnu keelepaelad viimaks valla.„Kes siis veel?” purskas kunagine naabriplika vallatult naerma. „Võttis sul aga aega!”Mees naeris kaasa, aga muutus siis taas tõsiseks.„Sul näib mingi mure olevat, aga mina muudkui lõõbin,” ohkas Kertu.„Eks neid muresid jätkub meil kõigil igasse päeva, aga …”„Mis aga?”„Sa oled liiga ilus: imeline olend ligipääsmatuse pooluselt. Seepärast pean ma enne selle teadmisega kohanema, et sina oled ikka tõesti sina.”

Fabian Riski krimisarja avaosa „Ilma näota ohver“ on kriipiv põnevik ülimast kättemaksust.Krimiuurija Fabian Risk on naise Sonja ja kahe lapsega Stockholmist ära kolinud, et alustada puhtalt lehelt mehe kodulinnas Helsingborgis. Mehe plaan veeta päikseline suvepuhkus enne uuele töökohale asumist nurjub, kui ta kutsutakse uurima jõhkrat mõrva. Ohvriks on Riski endine klassivend Jörgen Pålsson, kelle surnukehal puuduvad labakäed. Üsna pea leitakse veel klassikaaslasi mõrvatuna ning Risk peab ajaga võidu jooksma: kas nad suudavad mõrvari tabada enne, kui kõik klassikaaslased minevikupattude pärast surevad?