Книги, похожие на «Artur I. Erich, Varjude allee»

"Vabariigi Valvuri Ivan Orava nimi on tuntud igale eestlasele. Käesolev mälestuste täiendatud trükk ilmub Orava 100. juubeli puhul. Nagu ikka, sekkub Orav karmilt ja selgesõnaliselt kõikjal, kus viga näeb laita. Lisaks on raamatus ka varem ilmumata näidend «„Orav ja Meri“»."

Legendaarse Eesti ulmesarja eelviimane osa koondab viie kohaliku ulmekirjaniku lühilood.2013. aastal Eesti ulmeühingu auhinna Stalker võitnud kogumik „Saladuslik tsaar“ pani aluse Eesti ulmes ainulaadsele nähtusele – loodi ühine Eesti-aineline tulevikumaailm, kuhu on panustanud enamik praegu aktiivseid ulmekirjanikke, esitades oma nägemust Eestist ja eestlusest tuhande aasta pärast. Sarja varasemad osad on pälvinud kokku kolm eesti Ulmeühingu Stalkeri auhinda (2013, 2015, 2016). Käesolev kogumik koondab endasse lood Kristians „Mürakas“ Jurmalast, kosmosereisil sündinud mehest.Autoriteks mitmekordsed stalkerivõitjad ning Kirjanike Liidu liikmed Veiko Belials, Joel Jans (võitis hiljuti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha) ning Maniakkide Tänav. Lisaks võib leida siit kaante vahelt ka hiljutise Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia jutuvõistluse võitja Miikael Jekimovi ja uue lootustandva autori Laura Loolaiu lühilood.

Üle saja aasta on inimesed, päkapikud, härjapõlvlased, kääbikud ja haldjad sõbralikult teineteise kõrval elanud, ent ajad on muutunud: õhus on tunda rahutust ja erinevad rahvad on taas sõjajalal. Cintra troonipärija Cirilla läheb Cintra piiramise ja tapatalgute käigus jäljetult kaduma. Levib kuulujutt, et ta on elus ning et Riivimaa Geralt, nõidur, kellest lauldakse laule ja pajatatakse legende, on lapse salajasse pelgupaika toimetanud. Kuna ammuse ettekuulutuse järgi on Cirillal võime maailma muuta kas hea või kurja poole, ihkavad paljud tüdruku erakordseid võimeid oma kontrolli alla saada. Just Riivimaa Geralti ülesandeks saab last ükskõik mis hinnaga kaitsta. Ja tema on mees, kes kaotusega juba ei lepi.Fantaasiakirjanduse klassik, mitmete auhindadega pärjatud Andrzej Sapkowski on poola nüüdiskirjanduse rahvusvaheliselt tuntumaid nimesid. Sapkowski on loonud omaette ajaloo ja kombestikuga maailma, mis on niisama suurejooneline ja haarav kui Tolkieni või G. R. R. Martini romaanidest tuttavad paigad. Põnev ja mahlaka keelekasutusega seikluslugu „Haldjate veri” on „Nõiduri” sarja esimene romaan, järg eesti keeleski ilmunud jutukogudele „Viimane soov” (Tiritamm, 2011) ja „Ettemääratuse mõõk” (Tiritamm, 2013).

Heli Reichardti raamatu „Siinpool Linnuteed” esimene osa lõppes kõige põnevamal hetkel − sõna otseses mõttes pommiplahvatusega. Romaani teises osas vaadeldakse, mis sai tegelastest edasi, ent − nagu varemgi − heidetakse ka tagasipilke minevikku. Olulisel kohal on endiselt inimsuhted kogu oma keerukuses − valus ja võlus −, aga esiplaanile tõusevad ka küsimused usust ehk teisisõnu küsimused inimese suhetest jumalaga. Kas tänapäeva mammonakeskses elus ongi jumalal või usul mingit kohta? Või peab inimene jumalata maailmas ise hakkama saama?Raamatusse ilmub ka uusi tegelasi, kes annavad usuküsimustele veel ühe vaatenurga: kas nn sensitiivid ongi pelgalt šarlatanid või oskavad nad tõesti inimesi aidata?Raamat hõlmab elu − eriti elu Eestis − kogu selle kirevuses ja pakub arutlusainet kõigile, kes püüavad seda mõtestada ja vaigistada sõdu, mis toimuvad ennekõike inimeses endas.

Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järelemõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud. Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud.Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud.