Книги, похожие на «Kersti Kivirüüt, Värav»

„Politsei” on Jo Nesbø kümnes romaan andekast mõrvauurijast Harry Holest, kes seekord ei saa oma kolleege aidata.Haiglas lebab raskelt vigastatud mees, kelle palat on politseivalve all. Vaid vähesed teavad, kes ta on. Samal ajal toimub Oslos üks mõrv teise järel. Kurjategija on sihikule võtnud politseinikud, kes on uurinud tapmisi, mis on jäänud lahendamata. Ta meelitab politseinikud endistesse kuriteopaikadesse ja tapab nad samamoodi, nagu mõrvati siin samas eelmised ohvrid. Uurijad usuvad, et kui neil õnnestuks aru saada kurjategija motiivist, siis suudaksin nad ta ka kinni püüda. Kõik nende pingutused jooksevad aga liiva ja tapatalgud jätkuvad.Harry Hole on eesti lugejatele varasemast tuttav muuhulgas raamatutest „Kummitus“, „Soomussüda“, „Lumememm“ ja „Muretu“.480 lk

Sügis on käes. Ühes Oslo kesklinna pangakontoris on juhatajal aega kakskümmend viis sekundit, et tühjendada sularahaautomaat. Tal kulub kolmkümmend üks sekundit. Röövel näitab turvakaamerasse kuut sõrme ja laseb maha naise, kelle on pantvangina sihikule võtnud. Vaneminspektor Harry Hole ärkab oma korteris, täielikus teadmatuses viimase öö sündmuste kohta, meeles vaid see, et oli kutsutud õhtust sööma oma kunagise armukese juurde, kes pakkus tšillirooga ja näitas valmimisjärgus kunstiteost, mille naine oli ristinud „Nemesiseks“.Oma kodust leitakse surnult naisterahvas, kes näib olevat teinud enesetapu. Surnukehal puuduvad vägivalla tunnused ja relval on vaid ühed sõrmejäljed. Juhtum näib olevat lahendatud. Ent kohale satub ka Harry Hole. Ta on eelmisel õhtul samas toas õhtust söönud, ja nüüd on Anna, mustlasverd kunstnik, surnud…Jo Nesbø (snd 1960) on Norra kirjanik ja muusik, endine börsimaakler, kes pühendus kirjutamisele pärast oma esikromaani “Nahkhiir” suurt menu. Inspektor Harry Holest jutustava krimisarja eest on Nesbø võitnud mitmeid auhindu, raamatuid on müüdud kogu maailmas enam kui 9 miljonit eksemplari ning neid on tõlgitud 40 keelde. Viimati on eesti keeles ilmunud Harry Holest jutustavad romaanid “Lumememm” ja „Soomussüda“.432 lk

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.