Книги, похожие на «Ганс Христиан Андерсен, Vankumatu tinasõdur»

Prantsuse kirjaniku Maurice Leblanci (1864–1941) kriminaalromaanide kangelane, härrasmees ja meistervaras Arsène Lupin on prantsuskeelsetes maades sama populaarne kui Sherlock Holmes või Hercule Poirot inglise kultuuriruumis. Lupin on üks neid romaanikangelasi, keda rahvas on alati armastanud, sest ta röövib rahakaid, veab ninapidi võimuesindajaid ja tunneb kaasa vaestele. Nagu ikka, suudab võitmatu ja võluv kelm kõige keerulisemadki olukorrad enda kasuks lahendada. Arvukatest seiklustest väljub ta alati terve naha ja kuningliku saagiga.„Härrasvaras Arsène Lupin“ sisaldab üheksat juhtumit meistervarga tegemiste kullavaramust. Lupini lugude instseneeringud on olnud suured õnnestumised, nende põhjal on valminud ka Netflixi samanimeline teleseriaal.Prantsuse ajakirjanik ja kirjanik Maurice Leblanc on eelkõige tuntud just tänu Arsène Lupini tegelaskuju loomisele. Leblanc sündis 1864. aastal Normandia ajaloolises pealinnas Rouenis Itaaliast pärit perekonnas. Varajases nooruses, pärast õpinguid mitmes riigis, siirdus ta Pariisi, kus tegutses ajakirjanikuna ja avaldas ka mõne ilukirjandusliku teose, kuid ilma erilise eduta. 20. sajandi alguses, kui Prantsusmaad tabas Sherlock Holmesi vaimustus, palus ajakirjanik Pierre Lafitte oma sõbral Maurice Leblancil kirjutada lühikese kriminaaljutustuse uuele ajakirjale Je Sais Tout. Ilma ühegi ideeta ja kurjategijatest midagi teadmata võttis Leblanc sule ja nii sündiski tema kangelane härrasvaras Arsène Lupin. Esimene lugu – „Arsène Lupini arreteerimine“ – ilmus 15. juulil 1905. Aastatel 1905 kuni 1941 kirjutas Leblanc kaheksa romaani ja kolmkümmend üheksa lühijuttu ning viis näidendit, mille peategelane oli Arsène Lupin.

Reedetud armastus lennutab Luule, tagasihoidliku väikelinna õpetajanna, tööle Brüsselisse Euroopa Komisjoni võimukoridoridesse. Seal tuleb elukogenematul, pigem kunstiliste kui praktiliste kalduvustega naisel saada hakkama paljude keerukate olukordade ja eri rahvustest inimestega. Muu hulgas vaatab ta kogemata liiga sügavalt silma pikaripsmelisele prantsuse poisile, kes osutub õige kõrgeks ametnikuks. “Luule, ametnik” on jutustus maailma avastamisest ja taltsutamisest ning eneses selgusele jõudmisest. Aile Alavee armastab eri maailmu, proovib järele eri elusid, kombib nende habrast luulelisust ja sügavat naljakust, püüab painutada keelt kõike seda kajastama ning jagab oma kirjutatud lugusid hea meelega teistegagi. “Luule, ametnik” saavutas kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlusel III koha.

Seda teost võib nimetada ilukirjanduslikuks olukirjelduseks 1990-ndate alguse Eesti Politseist, sest juhtunud sündmustele on lisatud nii detaile kui vürtsi ning reaalsed inimesed on kokku sulatatud ning siis erinevate karakteritena lahti kirjutatud. Paljugi toimuvast tundub tänapäeval täiesti uskumatu. Kuid lugedes ei tohi unustada, et vaatamata kõigile lollustele ja puussepanekutele tegelesid nood 20-aastased poisid iga päev kuritegude lahendamisega ning teenisid sellega Eesti Vabariiki.