Книги, похожие на «Christine Leunens, Vangistatud taevas»

Norman Rhodes, Hannah Swenseni puhutine kavaler teatab, et ostisRhonda Scharfilt, kohaliku apteegi kosmeetikaleti teenindajalt, maja. Takavatseb hoone lammutada ja ehitada koos Hannah’ga kujundatud unistuste maja.Hannah on sellest veidi ehmunud, eriti kuna ta sõrmusesõrm on ikka veelvägagi tühi …Kui Hannah läheb koos oma emaga majja jäänud kraami kokku koguma, siisleiavad nad mõne vaimustava mööblitüki, lapiteki … ja Rhonda Scharfilaiba. Leitakse ka väga erilise õhtusöögi jäägid ja üks Cooke Jari kuulussidrunibeseekook. Nüüd sõltub juhtumi uurimine Hannah’st ja alustada tulebtema enda pagaritöökojast.Sisaldab üheksa ainulaadset küpsise- ja magustoiduretsepti!Joanne Fluke’i Hannah Swenseni sarjas on praeguseks ilmunud ligi 20 menukatkrimiraamatut, mis on tuntud heade retseptide, mõnusa huumori ja nutikatelõppude poolest. Aga mitte ainult, sest neist ei puudu ka romantika. Varem oneesti keeles ilmunud “Mõrv šokolaadiküpsistega”, “Mõrvmaasika-vahukooretordiga” ja “Mõrv mustikamuffiniga”.

“Orjapojad” on raamat inimestest, kes perede ja põlvkondade kaupa on elanud lihtsuses, vaesuses, alandlikkuses, alanduseski, ja kes otsivad pääsu ainelisest ja ehk veel enamgi vaimsest kehvusest. Sagedane päästetegu neis oludes on olnud äraminek sellest olevast, mida muuta ei suudeta, millessegi uude. Jaan Oks oli äraminemise põhimõtteline õigustaja, ise ettevõtjagi mitmes mõttes. Ta unistas paremast kirjandusest ja avardatud isamaast. Ta valis eluviisiks nooreestiliku esteetika ja elupaigaks Samaara kubermangu.Elu lihtsameelsete väljarändajate hulgas võttis aga Jaan Oksalt kui kirjanikult viimaks sellegi vaimse kandepinna, mida ta oli tundnud väikeses Kuressaares, Haapsalus või koolitööl Massus. Kõigest ahistavast hoolimata tungib Jaan Oksa kirjadest ja elukujutustest meieni tema salajase elurõõmu igavest värskust.

On 1980. aastad, sügav seisakuaeg, mil ihalus välismaiste asjade, olgu selleks siis pildiga kustukumm või firmateksased, ei olnud mitte ainult soov omada ilusaid asju, vaid tunne, mis neid omades tekkis: et sa oled natuke „vabam“. Autor kirjeldab sooja huumoriga äsja pioneeriks võetud Mai katseid leida kompromiss koduse kasvatuse ja õpetajate nõudmiste vahel. Lisaks peab Mai hakkama saama talle kaela määritud rühmapäeviku täitmisega, kuid kuidas seda teha, pole tal õrna aimugi. Raamat pakub äratundmisrõõmu neile, kes sel ajal noored olid, ja avastamisrõõmu neile, kel polnud „õnne“ selles ühiskonnas elada.Elo Selirand (1975) on režissöör ja kunagine pioneeripäeviku pidaja. Ta on kirjutanud stsenaariume telesaadetele ja-sarjadele ning avaldanud mitu raamatut: „Tormpuudlane“ (2018), „Viimane laev“ (2017) ja „…kes pole kunagi söönud homaari“(viimased pseudonüümi Aliis Jõe all).