Книги, похожие на «Christine Leunens, Vangistatud taevas»

Ajal, kui iseseisvussõjani jääb veel kõigest paar aastat, tabavad Põhja-Ameerika kolooniaid selle ajaloolise vapustuse esimesed eeltõuked, mistõttu Jamie Fraser kutsutakse rahvaväesalga eesotsas suruma maha Põhja-Carolinas puhkenud ülestõusu ja seega seadma oma elu ohtu, kaitstes kuningat, kelle peab hiljem – nagu ta teab – reetma.Diana Gabaldoni „Leegitseva risti” teises raamatus sõlmitakse kokku mitu varasemat süžeeliini ning arutletakse, mil määral on üksikisikul võimalik ajaloo kulgu muuta. Otsekui selle väljaselgitamiseks lasevad loodusjõud ja vaenlased Fraserimäe asukatele osaks saada rohkeid ohte ja ränki katsumusi. Lugeja jälgib hinge kinni pidades, kuidas kujunevad peategelaste saatused.„Leegitsev rist” on ühtaegu südantliigutav ja põnev, ajalootruu ja põletavalt kirglik lugu.USA kirjaniku Diana Gabaldoni „Võõramaalase” sarjas on eesti keeles ilmunud romaanid „Võõramaalane”, „Kiil merevaigus”, „Rändaja” ja „Sügistrummid”.

Esimese Asumi sünnist on möödas nelisada üheksakümmend kaheksa aastat. Ta on oma tugevuse tipus, valmis lööma Teist. Kuid üks mees ei nõustu kõike näivat tõe pähe võtma. See on Esimese Asumi nõunik Golan Trevize, kes vastupidiselt üldsusele ei usu, et Teine Asum on hävitatud. Ta koguni kardab, et saladuslikul Teisel Asumil on loodava Teise Galaktikaimpeeriumi suhtes võimutaotlus. Et takistada Trevize’i oma kahtlusi külvamast, pagendab Terminuse linnapea ta Trantorile, Esimese Galaktikaimpeeriumi hüljatud pealinna. Noor Trevize saab endale reisikaaslaseks Terminuse ülikooli muinasajaloo professori Janov Pelorati, kes loodab leida Trantorilt tõendeid inimsoo algplaneedi asukoha kohta. Tema usk Maa olemasollu on niisama suur kui Trevize’i veendumus, et Teist Asumit polegi hävitatud. Tõde, mis mõlemale selgub, on kummalisem, kui asjaosalised oleksid osanud oodata.Raamat on järg Asumi triloogiale, mis koosneb kolmest osast: „Asum”, „Asum ja Impeerium” ja „Teine Asum”.

See veider lugu, mida minu lapsepõlves kodukandis mõnikord sosinal või ka muigamisi levitati, rääkis ju mingist müütilisest Kontkäest, mis viskuvat maapõue sügavusest mitme kilomeetri kõrgusele, et rüvetatud taevast kinni püüda ja karistada jultunud võõramaalaste tigedaid lennukeid. Sellel seletamatul asjal (monstrumil? fantoomil?), mida mina olen enda arvates ükskord näinud, polnud pikkust (või kõrgust?) küll siiski enam kui kakssada-kolmsada meetrit. Aga just nii madalal võis talle saatuslikuks saanud hetkel lennuväljale läheneda ka too õnnetu reaktiivhävitaja – ei meetritki kõrgemal!

Tihti vene Jules Verne’iks kutsutud Aleksandr Beljajevi esmakordselt eesti keeles ilmuv seikluslik fantaasiaromaan. Õigusega tuntuimate Atlantise hukust rääkivate teoste hulka kuuluvas romaanis näeme kahte erinevat ajaplaani: Beljajev kirjeldab lugejaile Atlantise tsivilisatsiooni pärandi avastamist Atlandi ookeani põhjast 20. sajandi alul, kuid jutustab ka põneva ja dramaatilise loo Atlantise kontinenti tabanud looduskatastroofist, viimasest Atlantise inimeste põlvkonnast, orjade ülestõusust, traagilisest armastusest ning hiiglasliku laevastikuga ookeanisügavustesse vajuvalt mandrilt põgenemisest. «Ühe ööga lakkas Atlantis olemast. Selles kohas, kus oli seisnud õitsev Õndsate Saar, hakkas hullumeelse pöörisena ringi kihutama hiiglaslik veekeeris, mis ületas suuruselt suurimaidki mandreid. Tuli ja aurud tungisid sellest läbi ning kasvasid veest ja tulest koonusteks. Pikapeale see vee ja tule võitlus vaibus, kuni ookeanitasandik hukkunud Atlantise kohal rahunes ja täitus üleskerkinud puutüvede ning inimeste ja loomade laipadega.» Orpheuse raamatukogu. Tõlkinud Kati Karu.

Maniakkide Tänav, Eesti juhtiv õuduskirjanik, ütles ise oma kogu kohta nii: see annab läbilõikelise pildi tervest minu loometeest päris algusajast kuni verivärskete lugudeni. See on punktiir läbi õuduslugude viieteistaastaku, üks kena ja keerukas ornament eesti ulmetempli altari kohal, raiutud raamatusse ihu ja hingega, higi, vere ja pisaratega ning piisakese huumorisoonega.