Книги, похожие на «Andrus Kasemaa, Vanapoiss»

Eaglefieldi hertsog on tüdinenud. Tüdinenud kuninga Hiina paviljonist, kõrgema seltskonna glamuursetest inimestest, kaunitest naistest, kes ennast ta käte vahele heidavad. Ta on nii eriline, kena ja rikas, et miski tema elus ei ole väljakutse. Sõber Harry Hampton ütleb talle, et hertsog näeb maailma läbi klaasi ja teeb talle ettepaneku kõndida kaheksakümmend kilomeetrit Brightonist Eagle Halli – riietatuna tavaliseks meheks. See on kihlvedu, mis muudab hertsogi elu, sest teel kohtab ta Alysiat, kaunist tütarlast, kes tahab end uputada…

Tõnn Sarv ei ole tavaline eestlane. Võib-olla varem oli, aga pärast seda kui ta Taimaale elama sattus, näeb ta Eesti elu mõnevõrra teistmoodi. Piltlikult öeldes isegi nii, nagu vaataks ta seda kusagilt teiselt planeedilt. Kaugelt Taimaalt, kus – nagu ta ise tunnistab – inimesed suure osa ajast ei teegi suurt midagi, vaid tunnevad elust rõõmu, paistab eestlaste pidev sagimine-trügimine, materialismikultusele orienteeritus hoopis teistmoodi. Sealt Eestis käies võib kodumaa teda rõõmustada, ent niisamuti ka kurvastada. – Askur Alas, Eesti Ekspressi ajakirjanik.

Süüria, 1098.Pärast otsustavat lahingut, kus ristisõdijatel õnnestus uskmatute käest vabastatud Antiookia all purustada moslemite abivägi, on peategelane, üks selle lahingu kangelastest, kuulutatud lindpriiks ja tema armastatu on normannide käes pantvangis. Ta alustab teekonda, et jõuda oma armsamani, ühendada lõhenenud lihtrahvaarmee ja viia see Jeruusalemma alla. See on teekond läbi pimeduse.“Müürideta aed” on kolmas osa Esimese ristisõja ainelisest romaanisarjast. Tiit Aleksejev (snd 1968) pälvis sarja esimese raamatu “Palveränd” eest Euroopa Liidu kirjandusauhinna.

Mida õigupoolest tähendab see, kui inimene ütleb, et ta on üht või teist raamatut lugenud? Kust jookseb piir lugemise ja lehitsemise, mittelugemise ja unustamise vahel?Väljakutsuva pealkirjaga teoses kutsub prantsuse esseist, kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik Pierre Bayard (sünd. 1954) meid mõtisklema raamatute ja nendest rääkimise üle ning eelkõige ületama raamatu mittelugemisega seotud häbi, näidates, et raamatute tundmaõppimiseks võib olla tõhusamaidki viise kui nende lugemine. Oma väidete kinnituseks toob ta ohtralt näiteid kirjandusklassika vanemast ja uuemast ajaloost.Raamatu lõpus on tõlkija Tanel Lepsoo saatesõna, mis autori väidetega polemiseerib ja neid edasi arendab.