Книги, похожие на «Viktor Suvorov, Vanakuradi vanaema»

ALLIKAVIITED, AUTORITE MÄRKUSED, ALLIKATE JA KIRJANDUSE NIMEKIRI Koostanud ja toimetanud Lauri VahtreViited ja kasutatud kirjanduse toimetanud Toomas HiioTekst: Peeter Kaasik, Lauri Vahtre, Urmas Salo, Ago Pajur, Tõnu Tannberg, Hellar Lill, Toomas Hiio, Toe Nõmm ja Taavi Minnik2020. aasta 2. veebruaril esitletud kaheköiteline „Eesti Vabadussõja ajalugu“ ei sisaldanud viiteaparatuuri. Sellise lahenduse eesmärk oli muuta teos lugejasõbralikumaks ja vähendada mahtu. Ühtlasi andsid autorid ja kirjastaja lubaduse, et viiteaparatuur tehakse peagi kättesaadavaks kõigile huvilistele. Käesolev e-raamat sisaldabki „Eesti Vabadussõja ajaloo“ esimese köite teksti koos viidete, autorite märkuste, viimase hetke täpsustuste ning kasutatud kirjanduse ja allikate nimekirjaga. E-raamatul puuduvad trükiväljaande illustratsioonid ja kaardid. Tegemist on lisamaterjaliga ajaloolastele või sügavama ajaloohuviga lugejatele, kes soovivad süvitsi tutvuda „Eesti Vabadussõja ajaloos“ esitatud andmete ja seisukohtade päritoluga. Selleks tuleb leida e-raamatust vastav koht – tekstid on identsed – ja klikkida viitenumbrile. Samal viisil pääseb viite juurest tagasi teksti. Vabadussõda on eestlaste ajaloo seni kõige ülevam ning ühtlasi ka kõige maisem ja asjalikum lehekülg, sest Eesti riik rajati Vabadussõja käigus. Vabadussõjaga tekkinud ühtekuuluvus osutus nii tugevaks, et aitas üle elada isegi poole sajandi pikkuse võõrvõimu ja andis jõudu taastada oma riik. Seetõttu on tähtis, et Vabadussõja käiku, selle tõuse ja mõõnu ning sõjaga kaasnenud õppetunde jätkuvalt teataks ning tuntaks. Kuid märkimisväärne on ka Vabadussõja rahvusvaheline mõõde – selle mõju kogu Ida-Euroopa ajaloole kuni tänaseni välja.Esimeses köites antakse ülevaade Vabadussõja eelloost, olukorrast sõja eel, taganemisest ja vastupealetungist ning 1919. aasta kevadistest lahingutest, mis olid eriti rasked Lõunarindel. Ajaliselt jõuab käsitlus esimese köite lõpuks 1919. aasta maikuu keskpaika. Seda osa Vabadussõjast võib tinglikult nimetada sõjaks Eesti pärast.

Brunhilde Pomsel elas 106-aastaseks ja oli üks viimaseid inimesi, kes puutus vahetult kokku Natsi-Saksamaa võimuladvikusse kuulunud isikutega. Ta rääkis oma kogemustest esimest korda põhjalikumalt veidi aega enne oma surma. Selle materjali alusel valmisid nii palju tähelepanu pälvinud dokumentaalfilm kui ka raamat “Ühe sakslase elu”.

XII–XIV sajandil vallutasid Rootsi ja Taani kuningad käsikäes Saksa Orduga endale Rooma paavsti heakskiidul Läänemere idakaldal uusi alasid. Ometi teab Eesti lugeja nende sõjakäikude sündmustikust vähem kui Vahemere maade ristisõdadest. Põhja-Euroopas sõdinud ristirüütlite vallutusretked olid aga märksa edukamad. Kõik need uued nähtused ja institutsioonid vallutatud aladel, mis seostuvad Lääne-Euroopa keskajaga – linnad, kirikud, tsunftid, linnused, mõisad, feodaalne seadusandlus ja katoliiklus –, on sündinud just nende sõdade tagajärjel.

Raamatus on käsitletud Stockholmis 1978. aastal Ants Kippari poolt moodustatud ja pikka aega juhitud Eesti Vangistatud Vabadusvõitluse Abistamiskeskuse (EVVA) tegevust. EVVA oli esimene pagulasorganisatsioon, mis lõi kontaktid vastupanuliikumisega okupeeritud Eestis. Vastupanuliikumise jaoks kujunes EVVA väliskeskuseks, mis vahendas Eestist väljatoimetatud avalikke protestikirju ja muid materjale lääne väljaannetele. Raamatu teksti koostamisel on põhiallikatena kasutatud EVVA arhiivis säilitatud dokumente, väliseesti ajakirjanduses ilmunud artikleid ning EVVA tegevuses osalenute kirjalikke ja suulisi mälestusi. Sama autori poolt on varem ilmunud järgmised vastupanuliikumise teemalised uurimised, nagu Vastupanu 1955-1985. –Tartu Ülikooli kirjastus, 1998, Müürimurdjad. MRP-AEG lugu. – Kirjastus Otwill, 2002 ning tema poolt on toimetatud Kogumik «MRP-AEG Infobülletään 1987-1988» – SE&JS Tallinn, 1998 ja Kodakondsus- ja migratsiooniamet.Institutsiooni ajalugu aastail 1989-2008, 2008.