Книги, похожие на «Marete Mazzarella, Vanaemadest ja lastelastest»

Romanovid olid uusaja kõige edukam dünastia, kelle võimu alla kuulus ligi kuuendik kogu planeedi maismaast. Kuidas suutis üks perekond muuta sõjast laastatud vürstiriigi maailma suurimaks impeeriumiks? Ja kuidas nad selle kõik kaotasid?Montefiore „Romanovid” on inimlik lugu tsaaridest ja tsaarinnadest, kellest mõnda oli õnnistatud geniaalsuse, teist hullumeelsusega, ent keda kõiki innustas püha isevalitsuse idee ja keiserlikud ambitsioonid. Montefiore haarav kroonika toob päevavalgele loo piiramatust võimust ja armutust impeeriumi ehitamisest, millele heitsid varju paleeintriigid, perekonnasisene võimuvõitlus, seksuaalne lodevus ja pöörane ekstravagantsus ning mille tegelaskujudeks on mitmesugused seiklejad, kurtisaanid, revolutsionäärid ja poeedid – Ivan Julmast kuni Lev Tolstoini ja kuninganna Victoriast Vladimir Leninini. Hea kirjandusliku sulejooksuga kirjutatud ja uutele arhiiviuurimustele toetuv „Romanovid” on haarav lugu triumfist ja tragöödiast, armastusest ja surmast, üldistusjõuline uurimus võimust ja tabav portree impeeriumist, mis tänaseni määratleb Venemaa olemust.Kirjastuses Varrak on varem ilmunud Simon Sebag Montefiore ajalooraamatud „Jeruusalemm”, „Stalin. Punase tsaari õukond”, „Noor Stalin”, „101 ajaloo suurkuju” ja „Koletised”.E-raamat ei sisalda illustratsioone.

Keegi meist ei tea ette, mis saatusel meile varuks on. Olude sunnil võib mõne inimese elu kujuneda kirjuks nagu lapitekk. Just nii juhtus Maria Bosse-Sporlederiga, 1932. aastal Tallinnas (Revalis) sündinud baltisaksa tüdrukuga. Tol hetkel ei aimanud ei tema ega ta vanemad, et juba seitse aastat hiljem tuleb neil kõike maha jättes Eestist lahkuda. Vanaisa maja Kadriorus, vanemate villa Nõmmel, isa kontor Tallinna sadamas, liivarand põhjarannikul ja see imetabane valgus – kõik jäi seljataha.Ees ootasid aastad täis ebakindlust ja materiaalset kitsikust, esmalt ümberasujatena Poolas, seejärel põgenikena Saksamaal ning viimaks emigrantidena Kanadas. Õpingute raames pöördus autor peagi Euroopasse tagasi ning jäi viimaks püsivalt elama Freiburgi.1960. aastatel külastas ta esimest korda taas Eestit. Pärast Eesti Vabariigi taastamist käis ta siin juba regulaarselt ning vaatles huviga nende keeruliste aastate jooksul Eesti ühiskonnas aset leidnud muutusi. Vaatles kõrvaltvaataja pilguga, aga päris võõrana ei tundnud ta end sealjuures samuti mitte. Kunagi kohvreid pakkides jäi suur hulk asju küll maha, kuid kodutunne sai siiski viimase kohvriga kaasa võetud …

Mis teeb inimesest kõike-jõuda-tahtva rabeleja? Kuidas sellise inimese elutee on alanud? Kati Murutar kaevus oma suure talu ja pere pidamise kõrvalt mälu sügavaimatesse soppidesse. Sealt ilmus hoolikalt ära unustatud lugusid, mis jahmatasid ka kirjanikku ennast. Nii näiteks tavatses ta ema, kaunis üksikemast tohtriproua viia patsientidelt meeleheaks saadud assortiikarbid müüki ühte turuputkasse, kuni ühest karbist välja ilmnud tänukaart koos kahekümne viie rublaga tõi paksu pahanduse. Õhtuti unistas ema „siit pääsemisest” ja hoidis sidet välismaale-mehele-agentuuridega. See oli ajastu, millesse 1967. aastal sündinud Kati paratamatult sattus. Ka selles nõuka- ja stagnafarsis said tüdrukud orgasme ja maalisid, õppisid suitsetama ja tantsisid, hoidsid emadele pöialt, et emadel ometi kord järgmise meheprooviga õnne oleks, ja läksid lõpuks, vähem või rohkem õnnestunult, lühemaks või pikemaks ajaks mehele. Oli koolikiusamine ja kompleksid, laste intriigid ja sõprused. Kõige selle all oli aga teadmine, et oled ema „projektilaps”: sinu ilmaletuleku eesmärk oli päitseisse saada mees, keda sina alati igatsema ja häbenema jäid, sinu isa. Võibolla isapingete maandamiseks saigi alustatud see peadpööritav tublilapse karussell balletikool-kunstiring-laulukoor-näitestuudio, või olid need lihtsalt „töödiku geenid”?

Harry Männil (1920-2010) oli vastuolulise kuulsusega mees, kes mingil hetkel võis olla üks tuntumaid ja mõjuvõimsamaid eestlasi. Maailmasõja ajal Skandinaavia kaudu Lõuna-Ameerikasse jõudnud Männil seadis end sisse Venetsueelas, kus lõi arvestatava äriimpeeriumi. Milline oli Männil tegelikult? Olev Remsul oli tänu isiklikule tutvusele võimalik peategelasega põhjalikumalt vestelda ning saada temalt materjale, mis annavad hea ülevaate kirju elukäiguga mehest, kes jõudis töötada Saksa okupatsiooni ajal Poliitilises Politseis, ehitada Lõuna-Ameerikas üles suured firmad, koguda nii raha, kunsti kui ka vaenlasi. See raamat ei ole kiidulaul peategelasele ega tema ristilöömine sõjaaegse tegevuse pärast. See on lugu ühest vastuolulise kuulsuse ja kirju elukäiguga mehest.