Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Vanad ja noored»

Siiri Laidla uus romaan keskendub pereprobleemidele. Meelis ja Hellemai on teineteist leidnud tudengiaastatel Tartus ning rajanud endale toreda kodu, kus kasvavad kaksikutest tütar ja poeg. Pisitülidest alanud võõrandumine viib perekonna lahkuminekuni, kusjuures kooliskäivad lapsed jäävad linna isa juurde, ema aga läheb väiksesse maakooli õpetajaks. Poja traagiline hukkumine jääb vanemaid painama. Ootamatult otsustab kodust lahkuda ka kooliõpingud pooleli jätnud tütar, siirdudes välismaale õnne otsima. Kuid elul on üksildase Hellemai jaoks varuks üllatusi. Ühel kevadpäeval ilmub tema arvutiekraanile ning peagi ka ellu kentsakas vanahärra Nikolai Küüs. Nakatava elurõõmuga suudab mees Hellemai tardumusest lahti raputada. Lisaks äratab ta ellu ka naise kodumaja ümbritseva söötis aia, täites selle lillede ja rohelusega. Kuigi tutvus vanahärraga jääb üürikeseks, saab naine tagasi oma energia ja elutahte. Pöördeliseks sündmuseks kujuneb Hellemai elus tütre naasmine välismaalt ja lapselapse sünd.

Väikse maakooli õpetaja kolib pärast pensionile jäämist ühest Eesti servast teise, et vanaduspõlves oma lastele lähemal olla. Ta planeerib maalt ära kolimist hoolega ette ning loodab, et saab aleviku kortermajas inimeste keskel elades veel ühe elu, et väärikalt vananeda. Kuid oma suureks üllatuseks peab ta taluma hoopis midagi sellist, millega polnud arvestanud – kiusamist. Kohalike meelest pole selles midagi erilist, et naabrid tülitsevad ja ropendavad ning noored samamoodi käituvad, aga seda vaid seni, kuni juhtub midagi, mis kõiki vapustab.

Ema jutustas isa leinavale Blancale muinasjutu sellest, kuidas otsiti lauset, mida sobib kasutada iga olukorra kohta. Selles loos pakuti pärast pikka arutelu välja „Ka see läheb mööda“. Ema lisas: „Valu ja kurbus lähevad mööda, samamoodi nagu eufooria ja õnn.“Nüüd suri Blanca ema ja see romaan, mis algab ja lõpeb surnuaial, räägib kaotusest, lähedase puudumise valust. Kurbusest hoolimata jääb alles mälestus koos elatust ja õpitust ning sõbrannade, laste, Blancale oluliste meeste ja seksi kaudu saab elu uuesti mõtte. Sest need, keda oleme armastanud, ei saa niisama lihtsalt ära kaduda.Milena Busquetsi aus ja kohati halenaljakas raamat „Ka see läheb mööda“ on saamas rahvusvaheliseks fenomeniks, mis on juba tõlgitud mitmekümnesse keelde.

„Poiss, vaata, siin möödus sinu lapsepõlv,“ ütles ema.See lõikas hinge.„Kas see on siis lõppenud?“ ei osanud Kolla midagi targemat öelda.„Niigi pikaks veninud. Ammu oli aeg, et lõpeks.“Poisid on suureks kasvanud. Dokumentaalmuinasjutu (autori žanrimääratlus) viimane osa viib lugeja 1960.–1965. aastate Supilinna, andes tollasest elu-olust sama värvika pildi nagu triloogia esimestes raamatutes „Supilinna poisid“, „Supilinna surmad“ (mõlemad 2012), „Supilinna armastajad I osa“ (2013).

Oskar Lutsu „Soo“ on pelutav ja peibutav, hirmus ja armas lugeda, üks eestlaste lemmikraamatuid läbi aegade. Luts ei kisu siin naeru nalja pärast, vaid loob lausa krimivalda kiskuva õhustiku. Väljakutsed, mida lugu tegelastele esitab, ei oleks tänapäevalgi kergete killast ning kui erinev see Lutsu-aegne Eesti maaelu tänasest ongi. Sohu või metsa eksitakse ikka ja kohalik pätt või ott võib vabalt nüüdki hõlma hakata, oma nõuda ja linnavurlest suvitajat tagas koju kihutada, eriti kui tüdrukud on mängus.