Книги, похожие на «Helmi Mäelo, Vallaslaps. Eevi Altma abielu»

«Saladuslik tsaar» on Maniakkide Tänava ulmejuttude kirjutamise töötubadest alguse saanud legendaarne ulmesari, mis on jõudnud oma viienda köiteni. Esimese jutukogu järgi nime saanud sari on võitnud mitmeid Eesti Ulmeühingu poolt välja antavaid Stalkeri auhindu. Tsaari kogumikud on leidnud toetust Kultuurkapitalilt, kriitikud on neist kiitvaid retsensioone teinud ja järgesid ootama jäänud.Varasemates «Saladusliku tsaari» kogumikes räägiti sellest, kuidas Maale läheneb hiigelasteroid Tooni, mis ähvardab lõpetada inimkonna eksistentsi. Otsustatakse otsida ellujäämisvõimalusi mujalt päikesesüsteemist, kuid pagemiseks ei jätku kõikidele ressursse. Mahajääjad kaevavad varjendeid, võideldakse pääsemisvahendite pärast, hiljem aga heideldakse juba Tooniga saabunud võõraste eluvormidega. «Droonide mängus» on juttu sellest, kuidas inimkond kohtub võõraste biomasinate ja tehisintellektidega kõikjal meie tähesüsteemis. Ühtlasi leitakse ka vastus inimesi kaua vaevanud küsimusele, miks tulnukad siia üldse tulid.

Ühe rühma päevik Selle hirmsa ja rõõmustava raamatu kirjutas Henri Barbusse, inimene, kes tegi ise läbi kõik sõja koledused. See ei ole geniaalse Lev Tolstoi paraadlik raamat, milles geenius uuris sõda kauges minevikus; see pole Verta Sutneri pisarlik teos “Maha sõda“, mis on kirjutatud hea kavatsusega, kuid ei suuda kedagi veenda ega kellegi veendumusi muuta. See on lihtne raamat täis prohvetlikku viha, see on esimene raamat, mis kõneleb sõjast lihtsalt ja karmilt, rahulikult ja tõe määratu jõuga. Temas pole kujundeid, millega sõda romantiseeritakse, millega tema verist ja porist õudust vikerkaarevärviliseks võõbatakse. Maksim Gorki

Piret Raua esimene täiskasvanutele mõeldud romaan räägib tunnustuseihalusest, mis suuremal või vähemal määral mõjutab kõigi tegelaste väärtushinnanguid ja valikuid. Samas on siin juttu ka eneseotsingutest kunstis ja väljaspool kunsti.

Maniakkide Tänava uues raamatus on tagasi Surmakarva maailm oma kooljate ja nekromantidega. Kui surm ja häving on igapäevane, ihkavad inimesed midagi, mis annaks neile kindlustunde – et alati, kui saabub õnnetus, oleks teada – tulemata ei jää ka samapalju õnne. See saab võimalikuks, kui luuakse keegi suur ja vägev, kes kriipsu pealt mõõdab igaühele õnne ja õnnetuse kogust.Kuid säärase valitseja all on kiired tekkima filosoofiad: ega õnn sind ei otsi, kui sa ise õnnetust ei otsi, ning – õnnelikem on see, kes endale hädasid kaela toob. Siiski on neid, kes ei soovi saada säärasel viisil oma õnne sepaks. Need, kes tahavad hoida saatust õnnemänguna, peavad selle eest võitlema asuma.