Книги, похожие на «Artur Erich, Välgust tabatud»

1909. aasta kevadel saabus Gardenia Weedon reisitolmuse javäsinuna ning ühegi pennita Pariisi oma tädi, hertsoginna de Mabillonijuurde. Neiu saabumine polnud kuigi õnnelik. Ta leidis eest lärmaka peo ningüks purjus Prantsuse krahv tahtis teda suudelda. Kuid läbi pisarate jasüdamevalu, reetmise ja ohtude leidis Gardenia selles paeluvas loos õnne.

Ilona teadis, mida tähendab üksindus. Ta teadis, mis tunne on olla näljane, julmalt koheldud ja kaitsetu. Kuid nüüd läheb Ilona koju. Kõik pagenduses oleku viletsused jäävad seljataha. Ta läheb tagasi Dabrozkasse, väikesesse kuningriiki, mille trooni ta ühel päeval pärib. Ilona naasmist saadab võidurõõm – tema uhke ja sõltumatu rahvas vajab oma printsessi. Ilona on Dabrozka viimane lootus.Vaid tema üksi võib päästa kuningriigi alistamisest, kui abiellub mehega, kes teda põlgab. Mehega, kellesse Ilona juba meeletult armunud on.

On aasta 1869.Šoti mägismaa kolkakülas pannakse toime jõhker kolmikmõrv, mille eestvahistatakse Roderick Macrae nimeline noormees. Kohtualuse seletuskiri ei jäta tema süüs kahtlust, kuid läheb vaja Šotimaa helgeimaid seadusetundjaid japsühhiaatreid, et selgitada, mis sundis teda nii halastamatult ja julmalt tegutsema. Kas ta oli hull? Või külmalt kaalutlev? Roderick Macrae ja ootevalmis võlla vahel on üksnes tema advokaadi veenmisjõud.Graeme Macrae Burnet jutustab ülimalt kaasahaaravalt sellest, kuidas tõde võib olla tinglik, isegi kui tõsiasjad näivad klaarid. Romaani „Tema verine sepitsus” tegevus toimub armutus keskkonnas, kus võimu kasutatakse meelevaldselt.Graeme Macrae Burnet on üks šoti kirjanduse eredamaid tähti. Tema esimene romaan „Adèle Bedeau kadumine” pälvis Šoti raamatuühingu debüüdiauhinna ja kujunes väiksemat sorti kultusteoseks. „Tema verine sepitsus” oli 2016. aasta Man Bookeri auhinna kandidaat.

20. sajandi ühe silmapaistvama vene kirjaniku Mihhail Afanasjevitš Bulgakovi autobiograafiline romaan. Teatriromaan, mis autoril lõpetamatta jäi, räägib Bulgakovi kogemustest teatrimaailmas.

«Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda.» See lause «Colombast» peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee «Colomba», saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm. Lauri Leesi Raamat sisaldab prantsuse romantismi silmapaistva esindaja Prosper Merimee kaks jutustust – «Colomba» ja «Carmeni».