Книги, похожие на «Rainer Jancis, Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist»

Vilja Savisaar-Toomast on otsustanud tõmmata joone oma eelmise ja praeguse elu vahele. Ta teeb seda valusalt, aga ausalt. Meie ees rullub lahti ilusa maatüdruku teekond Eesti poliitilise seltskonna absoluutsesse tippu. Hind, mis sel teekonnal maksta tuli, on ränk.

President Ilves on öelnud, et nõukogude ajal polnud isegi restorane. See on otsene vale nagu seegi, et burksipuhvet võiks resto õilist nime kanda. Olid küll ja sellised, mida enam ei leia. Sinna ei saanud ülikonna ja lipsuta, seal oli väljaõppinud kelner smoges, kes teadis täpselt, mida mis järjekorras ja millega süüa. Kõrtsis mängisid live bändid, seal löödi tantsu ja soetati lühi- ja pikaajalisi suhteid. Autor on selle mõnusa huumori ja otseütlemistega lugejani toonud, äratundmisrõõmu kui palju! Ja veel – toit oli siis tervislikum – dopingut täistopitud sigu ja muid pudulojuseid ei tuntud, puljong valmis pliidil ja mitte keemilisest imekuubikust, vaid päris kontidest. Noh, ja saidki oma 50 grammi asemel 40 – praegu on see ju norm. Andres Raid

See on lugu nõukogudeaegsest suhtumisest puuetega lastesse ning lastekodulapse elluastumisest aastatuhandevahetuse Eestis.Janek Muru, praegu ajakirja Vaimupuu peatoimetaja, on mitmeid kordi astunud üles ajakirjanduses, temast on tehtud dokumentaalfilm ja telesaade. „Pimedusest välja“ on esimene põhjalikum sissevaade tema lapsepõlve ja noorusaega.Janek sündis 1978. aastal liikumispuudega. Ema loobus temast kohe pärast sünnitust ning Janek elas esimesed eluaastad Tallinna Lastekodus. Kuueaastaselt suunati ta Imastu lastekodusse. See oli koht, kuhu puuetega lapsed sõna otseses mõttes surema saadeti – nõukogude inimesed pidid olema ju terved, tublid ja võimekad. Kümme aastat unerohtu, hullusärki ja sanitaride terrorit ei suutnud Janekit murda. Ta on esimene, kes Imastu „lamajate“ rühmast omal käel, heade inimeste abil ja tänu õnnelikele juhustele välja pääses ning iseseisvalt elama hakkas. Iseseisev elu pole aga meelakkumine. Kuidas hakkama saada? Keda usaldada? Kuidas „halbu“ sõpru ära tunda? – Janeki lugu pakub mõtlemisainet igaühele. Hoolimata karmidest teemadest on see optimistlik ja ilusa lõpuga lugu sellest, et oma unistusi järgides ei tohi kunagi alla anda. Alati peab edasi minema ja endasse uskuma, välja murdma pimedusest nii enda ümber kui enda sees.Janek Muru loo on kirja pannud Kerttu Rakke. Fotod on pärit erakogudest ja Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist. Kaanefoto autor on Kaupo Kikkas.Kerttu Rakke on Eesti kirjanik, kes muuhulgas avaldanud üle 10 raamatu. Viimane neist, „Seitse aastat seebiselt“, ilmus viis aastat tagasi.

Christie Watson on kakskümmend aastat töötanud Inglismaa haiglates õena. Autobiograafiline raamat, milles ta juhatab lugejat inimese sünnist surmani ning erakorralise meditsiini osakonnast morgi, on muljetavaldav sissevaade sellesse hoolivusest, kaastundest ja headusest kantud elukutsesse ning selle telgitagustesse.Autor viib lugeja kaasa inimelu kõige kriitilisematesse hetkedesse. Siin saab tihti määravaks see, millest moodsas meditsiinis pahatihti puudu jääb: haige tervenemiseks on kõrgtehnoloogiliste meditsiiniprotseduuride kõrval eluliselt oluline ka inimlik empaatia – südame hääl ja hoolivuse keel.Praegusel ajajärgul, kui ühiskonda on värskelt raputanud koroona- pandeemia, on õdedest ja teistest meditsiinitöötajatest saanud sõna otseses mõttes oma eluga riskivad meie aja kangelased. Just nüüd kaaluvad paljud noored, kas neile sobiks õe õilis, kuid samas väga nõudlik eriala. See südamlik raamat julgustab nii tulevasi meditsiiniõppureid kui ka kõiki meid – potentsiaalseid patsiente – ulatama sagedamini toetavat kätt abivajajale ning mõistma paremini tööd, mida teevad tänapäeval õed.„See raamat pani mu nutma. Sundis mõtlema. Ajas naerma. Innustas mind hindama üht kõige alahinnatumat ametit kõrgemalt kui eales varem.” – Adam Kay, raamatu „See teeb haiget” autor