Книги, похожие на «Ann Cleeves, Valged ööd»

„Doktor Živago“ on Vene kirjaniku Boriss Pasternaki (1890–1960) maailmakuulus romaan (esmatrükk 1957 Itaalias), kuhu autor on enda sõnutsi sisse kirjutanud iseenda elu salajased läbielamised ning mõttepesad. Suurteoses esitatakse panoraamne pilt Venemaa arengust alates XX sajandi algusest kuni umbes 1950. aastateni, mille märksõnadeks on vägivald ja viletsus, vaimusuurus ja armastus, ühe ajastu kokkuvarisemine ja uue sündimine, kuid eelkõige räägitakse selles romaanis inimese hingest ja soovist jääda igas olukorras inimeseks.Teose peategelaseks on arst ja poeet, kelle perekonnaelu pingeid ja vaibumatut armastust oma muusa, teise mehe naise Lara vastu on nähtud Venemaad ja vene rahvast sajandi alguses vapustanud panoraamsete sündmuste taustal.Oma lüürilis-eepilise laadi, psühholoogilise ilmekuse, inimese vaimumaailma süüvimise tõttu erineb romaan kõigist teistest oma aja teostest, mistõttu on seda võrreldud Lev Tolstoi „Sõja ja rahuga“. Pasternak ise pidas „Doktor Živagot“ täiesti eriliseks ja sellest pidi saama kogu tema eelneva loomingu kokkuvõte.Romaani järgi valmis 1965. aastal ka menukas film (režissöör David Lean), peaosas Omar Sharif.

Needusest moonutatud näoga noor naine Lana oli Torrenisse tulles lootnud õhinal oma silmaga näha kuningriigi müstilisi olevusi ning maagia praktiseerimist. Ta sai paraku rohkem kui oli eales karta osanud, mis tähendas, et ellujäämise nimel võitles ta nüüd nii inimeste eelarvamuste kui iseenda süveneva depressiooniga.Kui tema tee ristus tagaotsitava Rownov Tristesiga, pakkus viimane talle ajutist peavarju väikeses räämas majakeses keset metsi, eelduselt et naine nõustub mehe ja ühe upsaka neiu, Bethany, asukohta mitte reetma. Meeleheitel naine sõlmib kokkuleppe, aga see tõmbab teda ennast ootamatult kaasa afääri Torreni kroonprintsessi kadumisega ja sõja puhkemise ohuga naaberriigist Swilundist. Nagu naine poleks piisavalt ebamugavas olukorras, et Lana armub majaperemees Rownovi, siis pärast peaaegu surmavat õnnetust Necroni võlumetsas, ootab Lanat ees maagiline muundumine, mis annab tõuke täiesti uuele sündmuste ahelale ja identiteedi tekkimisele.

Kui ma 2014 aasta kevadel «Ilusa Elviira» esimesed read kirja panin, ei teadnud ma veel, et sellest pikem lugu saab. Veel vähem oskasin aimata, et see jutt üht vana traditsiooni jätkab, mis rahva hingele ikka armas olnud.Mõtlesin esmalt hoopis, et jutustus tuleb natuke sedamoodi nagu need lugematud artiklid naistelehtedes: «20 meest, kellega peab kohtuma, enne kui leiad õige» või «15 põhjust, miks eesti naine endale meest ei saa».Panin igaks juhuks julgelt mehi kõvasti juurde, nii saja ringis.Aga müstilisel kombel läks teisiti. Ja välja tuli hoopis ilus ja kurblik jutustus noorele ja vanale, iseäranis õpetuseks tütarlaste emadele, hale lugu ühe naisterahva ilmsüita kannatamisest. Avastasin, et isegi üsna sarnase pealkirjaga raamat on vanal ajal juba ära tehtud – «Ilus Melusiina». Rahvas on ikka armastanud kenasid ja kurbi jutte, koguni nõnda palju, et need raamatud on ribadeks loetud. Kes siis ei tahaks lugeda ilusa naise kurvast ja raskest elust! Kuigi Elviira elus on vähe krahve, koopaid ja kitselehmasid, on seal ometi nii ülendavalt kaunist kui ka hirmsaid hingekuristikke.

Karmkultuuri lihvimata tugisammas, ilukirjanduse tahumata kandetala Juha Vourinen laseb kolmandas Kristiani-raamatus asendusteenistujaks ihkaval Kristian Pesosel marssida otse surmasuhu. Mis saab haprast patsifistist, kui tal tuleb põhjendad oma veendumusi sõjahullule kaptenile ja valgustatud papile? Milline võiks olla kutsealuste komisjoni arvates parim teenistuspaik keemiliste lokkidega Gandhi mehele? Kõige verisemad taplused peetakse siiski Kristiani seksuaalse enesemääramisõiguse pärast, kui ta satub saatuse tahtel seksihullu koka, endise tüdruksõbra, elukutselise libu ja veel mõne segase tegelase ihaldusobjektiks. Kuid needki julmused on süütu lapsemäng võrreldes Kristiani lahinguteega 1985. aasta kõige kuumemal kordusõppusel.