Книги, похожие на «Ignar Fjuk, Valge vannikohvik»

Noor eesti teadlane Frank naaseb üle pikkade aastate tudengiaja Tartusse, lootes eest leida kunagise elu. Kuid miski pole enam päris endine. Kas siinne kergelt nihkes reaalsus ongi enam reaalne või on see ulme, meelepete või soovunelm? Käesolev romaan on kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Fjodor Dostojevski viimaseks jäänud romaani „Vennad Karamazovid“ (1880) keskseks teemaks on isade edasielamine oma poegades. Tegevustik keerleb provintsiaadlike Karamazovite perekonna ümber. Fjodor Karamazov kehastab kõike negatiivset: ta on liiderlik, toores ja salakaval. Neidsamu jooni kannab endas ka vanim poeg Dimitri, ent alatuse kõrval on ta suuteline ka täielikuks eneseohverduseks. Poeg Ivan on tõe eest võitleja, kes usub, et tee headuse juurde käib jumala salgamise kaudu. Ka noorim poeg Aljoša unistab headusest, ent tema meelest tuleneb see religiooni ja andestamise ühendusest. Need maailmavaated põrkuvad tegelikkusega, kui vana Karamazovi sohilaps, perekonna teener Smerdjakov viib kohutaval ja ootamatul moel ellu Ivani idee õilsast mässust. Vendade elu ja ideed põimuvad lahendamatute vastuolude puntraks.„Vennad Karamazovid“ on justkui tihendatud kokkuvõte kõigist ideedest, millega kirjanik oma loomingus tegeles. Läbivateks teemadeks on karistus ja lunastus, ohjeldamatu kirg ja kõlvatus, usk, vabadus ja armastus. Romaani uue tõlke eesti keelde on teinud kogenud ja tunnustatud tõlkija Virve Krimm (1938), kes on eestindanud Tolstoi, Turgenevi jpt vene klassikute, nagu ka Dostojevski teoseid. Romaani „Vennad Karamazovid“ teisele köitele on kirjutanud saatesõna Tartu ülikooli kultuurisemiootika professor Peeter Torop.

…Ma olen nüüd vana ja haige – ja mõtlen kõige sage­damini surmast, mis iga päevaga ikka lähemale tuleb; harva mõtlen möödunust, harva vaatan vaimusilmaga tagasi. Ainult vahetevahel – talvel liikumatult oma küdeva kamina ees istudes, suvel tasasel sammul mööda varjulist puiesteed kõndides – tuletan meelde minevikku vajunud aastaid, sündmusi, inimesi: kuid mu mõtted ei peatu siis küpsel keskeal ega ka noorusaastatel. Nad kannavad mind kas varasesse lapsepõlve või poisiikka. Nii ka praegu: ma näen end olevat maal oma karmi ning kurja vanaema pool – ma olen kõigest kaheteistkümneaastane – ja mu kujutlusse kerkivad kaks olendit… Kuid ma jutustan kõigest järgemööda ja seotult.

Kui leedi Athina Ling on sunnitud ööseks postijaama jääma,kuuleb ta väikese poisi karjeid, keda peksab metsikult lord Burnham, lapsekasuisa. Neiu tõotab poisi päästa ning viib lapse järgmisel hommikul vägavara poisi onu, markii Rockingdale'i juurde, veendes teda Peterit enda juurdevõtma. Ühiselt jõuavad nad järeldusele, et arvatavasti tahab lord Burnhamoma kasupoja tema päranduse saamiseks tappa. Kuid markii võib saada Peteriseaduslikuks eestkostjaks üksnes siis, kui on abiellunud, mis võimaldaks talsaada määratud kuningliku ratsaväe ülemaks Buckinghami palees. Siiski poleei markiil ega ka Athinal abiellumiseks vähimatki soovi…

Vana hea Prantsuse muinasjutuklassika