Книги, похожие на «Ignar Fjuk, Valge vannikohvik»

Prantsuse kirjaniku ja ajakirjaniku, tulihingelise romantiku Théophile Gautier’ (1811-1872) loomingus on nii sümbolismi, dekadentsi kui ka modernismi sugemeid. Kuigi Gautier’ teoseid on raske liigitada kindla kirjandusvoolu alla, ühendab neid loosung, millele autor truuks jäi: „Kunst kunsti pärast.“ Ammutanud inspiratsiooni E. T. A. Hoffmanni lugudest, kirjutas ta rea lühijutte, mida nimetas oma eeskuju järgi fantastilisteks. „Klassikaliste lugude“ sarja väljaanne sisaldab muu hulgas järgmisi jutte: „Öö Kleopatraga“, „Muumia jalg“, Kuldkett“ ja „Tuhande teine öö“.

Christine Lydford saab teada vihatud võõrasema salaplaanist sundida teda abielluma oma armukese, skandaalse markii Tian Ventnoriga. Christine'i ainus võimalus on põgenemine koos armastatud Harryga. Sõbranna Mina otsustab Christine'i aidata.

Kellele on kasulik John Key surm? Kas see oli enesetapp või hoopis mõrv? Kahtlusevari langeb kõigile, kes viibisid saatuslikul ööl tema villas: tütrele, pojale ja Johnny seksikale sõbratarile. Neil kõigil on motiiv, kuid samuti vettpidav alibi. Müsteeriumi asub uurima eradetektiiv Frank Steel, kes avastab, et villas viibis mõrvaööl veel teisigi saladuslikke külalisi.

Väikeses Inglismaa kuurortlinnas läksid viie aasta eest vanemate survel lahku tunnustatud kunstniku poeg ja kõrtsilauljanna tütar. Polnud päeva, mil nende südamed ei oleks teineteist meenutades valust kokku tõmbunud. Kui noored elu paratamatusega juba leppima hakkasid, toimus nende taaskohtumine, sama möödapääsmatu kui saatus. Sest aeg on armastusele sama mis tuul tulele – väikese kustutab kiiresti, suure aga õhutab veelgi suuremaks.

"Kirjanduskonkursil „Bestseller 2015“ ilukirjanduse žanris eripreemia pälvinud töö.Ma olen üsna tavaline inimene.Libahundiks ei käi, selle asemel käin tööl.Väikeste laste söömisele eelistan pastaroogi.Duši all ei laula, kuid kallim väidab, et vahel räägin vannitoas kõva häälega.Tervisekontrollis ütles kena doktor, et mu süda lööb väga tugevasti.Nende lugude autor elab meie ligidal tänases Eestis. Ta on haritud ja seepärast ei ole tema maailmas lihtsaid lahendusi, aga teisalt jääb neid lugusid lugedes alles ihalus lihtsa armastuse ja ilu järgi.See ongi neid lugusid ühendav paradoks. Kui ühest küljest esitatakse meie igapäevast maailma läbi iroonia, groteski või absurdse anektoodi, siis teiselt poolt leiame sealt tegelasi, keda autor armastab ja kellest ka lugejad võiksid hoolida. Lõpuks ei teagi, kas ime igapäevases argielus on see, et madratsi sees elab hingega käsi või see, et inimesed ei väsi armastusele lootmast hoolimata paradoksidest.− Ilmar Raag −Tõmbaksin paralleeli noore Arvo Valtoniga – sotsiaalsed allusioonid, igapäevaolmesse tungivad sotsiaalsed motiivid, absurd, mis viib eksistentsiaalse nõutuseni ja lahendust kuskilt eriti ei paista.Kirja pandud rahulikus realistlikus võtmes ja kõrvaltvaataja pilguga, mitte enesekeskselt esimeses isikus, mida kohtab tänapäeval nii palju. Vana kooli kultuurne proosa neile, kes tahavad korralikku kirjandust ja pigem väldiksid postmodernistlikke nihkeid, hüppeid ja segadust.Lugu jookseb kindlalt nagu suur laev, mis ei tähenda, et laevas poleks kotermanni, kes võib ootamatult asuda kapteni kohale.− Peeter Sauter −