Книги, похожие на «Henning Mankell, Valge emalõvi»

Põnevik, mis haaras mind esimesest leheküljest viimaseni ja viis mõtted Stephen Kingile. Camilla Sten on kirjanik, kellel tasub silma peal hoida.Camilla GrebeOn möödunud kuuskümmend aastat sellest, kui väikse kaevandusküla Silvertjärni terve elanikkond haihtus. Kohvitassid seisid köögilaual, pesu kuivas nööri peal, just nagu oleksid kõik äkitselt õhku haihtunud. Kui inimesed paar päeva hiljem linna uurima tulid, leiti ainult posti külge kinni seotud naine, kes oli kividega surnuks loobitud, ja elus vastsündinu. Kõik ülejäänud, ligikaudu tuhat elanikku, olid kadunud ja neid ei leitud kunagi. Keegi ei tea, mis juhtus. Kas see oli õnnetus, massienesetapp või oli mängus fanaatilise usuliikumise käsi?Alice on noor filmitegija, kes on üles kasvanud lugudega Silvertjärnist, mida vanaema talle jutustas. Nüüd tahab ta lõpuks tõe välja selgitada. Koos oma meeskonnaga kavatseb ta veeta viis päeva eraldatud ja mahajäetud linnakeses ning filmi jaoks materjali koguda. Kuid niipea, kui nad kohale jõuavad, hakkavad nad kuulma kummalisi hääli ja nägema seletamatuid asju. Varsti peavad nad endalt küsima, kas möödunud ajad on ikka möödunud või neelab küla ka nemad.Camilla Sten sündis aastal 1992 ja on varem avaldanud düstoopilise romaani „Teine koidik“ (2016). Ta kirjutab ka kriitikute poolt kiidetud põnevussarja koos Viveca Steniga, mille esimene osa „Süvahaud“ ilmus aastal 2016. Uut raamatut „Kadunud küla“ on juba enne ilmumist müüdud viieteistkümnesse riiki ja Nordisk Film on ostnud filmiõigused. Lisaks kirjutamisele õpib Camilla Sten Uppsala ülikoolis psühholoogiat.

Põnevik armastusest, kättemaksust, ärakasutamisest, saladustest, otsimisest ja leidmisest. Kaks väga erinevat meest, kes kumbki omal põhjusel, otsivad jäljetult kadunud naisi. Üks neist on vananev sutenöör ja kurjategija, keda pikki aastaid vaevanud kättemaksuiha sunnib asuma teele Hispaaniast Rootsi, et maksta kätte kunagi tema juurest põgenenud noorukesele Elinile. Teine aga rõõmsameelne külamees, kes soovides kõiki aidata, ühel ööl koju tagasi tulles enam naist eest ei leia. Loole lisavad vürtsi saladuslik Anna, autojuht Deniss, küla kõiketeadja Mari, metsamees Valter ja teisedki tegelased. Millega lugu lõpeb? Kas mehed tõesti leiavad otsitavad üles? Loe põnevikku „Sa tead et ma leian su üles“ ja kõik küsimused saavad vastused! Monika Vidman

TAGASIPILK KÄIDUD TEELETeekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete, mis ilmub esmakordselt.Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrval kirjutatud lühiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta „Loomingu“ novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Ka teised lühemad novellid on sündinud tõsielust. Nii et – head lugemist!