Книги, похожие на «Sabine Durrant, Valetaja»

Raamat jutustab ühe Dublini perekonna allakäiguloo kümne aasta jooksul. Sündmusi vahendab ja loo jutustab peres kasvav tüdrukunääps, kes üritab üksinda hakkama saada sellega, et tema vanemad joovad ja pidutsevad. See on lugu sassis ja vastuolulisest lapsepõlvest, mis olenemata kõigest häirivast, mida vanemad korraldavad, on täidetud armastuse ning mõnikord ka naljaga. Peatükk peatüki järel muutub lapse jutustamisstiil ja hääl täiskasvanulikumaks ning teravamaks, lugeja ees avaneb mõtlemapanev katkise perekonna portree ja pilt lapsest, kes on sinna ära kadunud.***Christine Dwyer Hickey on Iiri kirjanik, kes on sündinud Dublinis, kuid jagab oma elu Iirimaa ja Itaalia vahel. Tema sulest on seni ilmunud seitse romaani, üks novellikogumik ja üks täispikkuses näidend. Ta on õpetanud loovkirjutamist Dublini Trinity kolledžis, Listoweli kirjanike nädalal ja Iiri kirjanike keskuses. Ta on pidanud loenguid näiteks James Joyce’i mõjust oma loomingule (Dublini Abbey teatris) ning lapsepõlve mõjust kirjanike loomingule (Kate O’Brieni festivalil Limerickis). Ta esineb palju raadios ja teles. Ta on kaks korda võitnud Listoweli kirjanike nädala novellikonkursi ning saanud Observeri/Penguini novelliauhinna laureaadiks. Tema novelle on ilmunud mitmes ajakirjas ja antoloogias terves maailmas ning tema teoseid on tõlgitud mitmesse keelde.Tema romaan „Cold Eye of Heaven“ võitis 2012. aastal Iiri romaaniauhinna ja esitati 2013. aastal IMPACi auhinnale. Nüüd eesti keeles ilmuv „Nääps“ (ingl k „Tatty“, 2004) valiti 50 mõjukaima Iiri raamatu hulka tol kümnendil (Irish Books of the Decade), nomineeriti mainekale Orange Prize’ile ja jõudis Hughes & Hughes Irish Novel of the Yeari lõppvalikusse. Romaan „Last Train from Liguria“ (2009) nomineeriti Euroopa kirjandusauhinnale (Prix L’Européen de Littérature). Dublini triloogia „The Dancer“, „The Gambler“ ja „The Gatemaker“, mis ilmusid vahemikus 1995—2000, sai kriitikutelt palju kiita ning „The Dancer“ jõudis 1995. aastal ka Iiri romaaniauhinna lõppvalikusse.

Sõja läbi teinud Voldemar saabub tagasi kodukülla, kuhu on sõja tõttu vähe mehi alles jäänud. Peatselt määratakse ta valla komsorgiks ning hiljem vallavanemaks. 1949. aastal algab Eestis massiline kollektiviseerimine, mis on rahvale traagiline aeg. Võõrandatakse maa, loomad ja töövahendid. Kolhoosides ei laabu algul kõik nagu vaja, napib töökäsi ja tehnikat. Voldemaril, kellest on saanud kolhoosi esimees, tuleb nüüd sisendada rahvale elamisjulgust, et madalseisust välja tulla, eirates Eestile sobimatuid üleliidulisi ettekirjutusi. Humoorikas ja kohatiste nostalgia sugemetega teos käsitleb eesti rahva kestmajäämisele olulist perioodi ning meenutab tänasele lugejale tollaseid värvikaid sündmusi.

Stiililiselt nõtke ja elegantne romaan on vanamoelise hingusega, meenutades 19. sajandi kirjandust. Tegevus on ajatu ja ruumitu, kätkedes salapära ja mõistatusi. Loo sisse on peidetud kummardused Alessandro Bariccole ja Clint Eastwoodile.

Üsna tavaline noormees Jeffrey satub oma multimiljonärist isa kutsel Kasahstani asustamata umbsoppi, tohutusse akendeta tehnoloogilisse kompleksi, kus ülirikkad inimesed lasevad end külmutada, et võita surma ja ärgata kunagi paremasse tulevikumaailma. Jeffrey kasuema Artis, kes põeb ravimatut haigust, soovib end külmutada. Hiljem, suutmata leinast üle saada, laseb end külmutada ka Jeffrey isa. Lugu kirjeldabki Jeffrey püüet toimuvat mõista ning inimese ja maailma suhet meie kõrgtehnoloogilisel ajastul.„Null K” on mitmekihiline ja mõneti irooniline romaan tänapäeva maailmast, religioonist, võõrandumisest, maailma lõpust, südametunnistusest ja surmast. Teose keskmes on inimese püüdlused ja unistused ning suutlikkus maailmast või ka iseendast aru saada.Don DeLillo (snd 1936) on USA kirjanik, näitekirjanik, stsenarist ja esseist. 2016. aastal ilmunud „Null K” on autori 16. romaan. Eesti lugejale pole DeLillo tundmatu: tema romaani „Valge müra” (1985) eestindus ilmus 2005. aastal.„Keel, millega DeLillo kui tahes irooniliselt või siiralt kujutab nüüdisaegset tehnokultuurilist võõrandumust, on esteetiliselt absoluutselt nauditav ja kirjanduslikult väga kõrgel tasemel.” Jaak Tomberg, Sirp