Книги, похожие на «Sara Shepard, Valelikud võrgutajad»

Saksa okupatsioon, Vene okupatsioon, nõukogude aeg, sõjaväeteenistus väga karmide tingimustega vangilaagris Uuralites, tagasipöördumine Hiiumaale – see raamat on lugu ühe tegusa, 3. juunil 1940.aastal Hiiumaal sündinud mehe elust. Takis kirjelab raamatus ehedalt kolhooside ja sovhooside moodustamise perioodi, parseldamist ja nihverdamist, erinevate mentaliteetide põrkumist. Kuidas kõik keerles rahateenimine, naiste ja veel kord naiste ümber. Takis meenutab ka oma sagedasi Venemaa visiite – et saada kalurikolhoosile mingisugune hea masin, tuli omakorda Venemaale midagi viia ning alati ka otsustajaid „moosida“. Suurest jahi-ja kalakirest, suurest-suurest loomaarmastusest ning pisaratest, kui üks jahimees sea asemel tema laika maha lasi – esimesed laikad tõi Eestisse just raamatu autor. Raamatu üks haaravamaid peatükke kirjeldab ka Eesti esimese jäätee ehitamist , mille üheks rajajaks Takis oli. Selle tegemisel tuli õppida omaenese teadmistest, sest kellegi kogemustest õppida polnud – üks suur veok vajuski läbi vastrajatud jäätee, mida siis pea terve ööpäev vintsidega 15 meetri sügavuselt jääle tagasi sikutati. Raamat jõuab välja esimeste kooperatiivide tekkeaega, aega, kui hakkas paistma vabaduse kiir. Raamatusse tuleb ka nukraid noote, kui autor näeb made “ärastamist” ning mure pere ja laste pärast – sest arstid panid karmi diagnoosi....

Valge majakas on juba sajandeid olnud tunnistajaks laevade ja meremeeste hukule kohas, mida on põlvest põlve nimetatud Põrgusügavikuks. Nüüd elab majakas üks eriskummalise saladusega mees.Malin mõistab, et Viggo Larssen on lapsepõlves kogenud nii mõndagi hirmsat – ja et ta sai juba lapsena teada midagi, mida keegi poleks mingil juhul pidanud teada saama. Saladus ähvardab ilmsiks tulla, samal ajal kui Malin üritab pääseda kohtadesse, kus keegi pole varem käinud: hämaratesse ruumidesse, kus mees majakast omal ajal koos ema ja vanavanemate ning kolme kollase kanaarilinnuga üles kasvas, „Väike prints” padja all.Aasta esimesel päeval kaob riigi kõige võimukam vana daam ja keegi ei oska seletada, mis juhtus. Päikeseaia vanadekodu toas aknalaual seisab tühi linnupuur – ent leskproua, kes on riigi peaministri ja justiitsministri ema, on kadunud ning teda otsitakse üle kogu riigi.„Mees majakas” on tugeva ühis-kondliku sõnumiga põnevik. See räägib isemoodi lastest, kes kasvavad oma eripäraga üles ega saa sellest iial päriselt lahti. Vaimudest ja surmast ning võimumeestest, ärigurudest ja meediastaaridest. Ning saladustest, mida üritatakse varjata nii iseendi kui ka teiste eest.

Elas kord naine, kes soovis endale kogu südamest lapsukest, kuid ei teadnud, kuidas teda leida. Nii läks ta vana nõia juurde ja ütles:„Minu südamesooviks on saada laps. Palun ütle mulle, mida peaksin tegema, et see juhtuks?“

Üheksateistkümnenda sajandi Inglismaal jäetakse ühel talvel Londoni tänavatele maha väike tüdruk. Keegi saladuslik võõras lapsendab ta ning tüdrukust saab järgemööda varas, sõber, muusa ja armuke. 1862. aasta suvel, kui ta on just saanud 18-aastaseks, viibib ta koos grupi kunstnikega ühes kaunis majas, mis paikneb Thamesi jõe ülemjooksu vaikses käärus. Majas kasvavad pinged ning ühel palaval pärastlõunal kostab lask. Üks naine on tapetud, teine kaob ning tõde juhtunu kohta kaob ajapragudesse. Möödub rohkem kui sajand ning paljud võõrad külastavad Birchwood Manorit, kuid maja ei reeda toimunut, enne kui sinna satub veel üks noor naine, kes vajab selgitust omaenda perekonna saladusele … Kui „Kellassepa tütre” saladus vähehaaval paljastuma hakkab, saame teada nende inimeste lood, kelle elud on olnud selle härrastemajaga seotud 1862. aasta saatuslikust päevast saadik. Põnevalt üles ehitatud ja mitmekihiline raamat annab taas tunnistust Kate Mortoni oskusest paeluvaid lugusid jutustada. Kate Morton on sündinud Lõuna-Austraalias ja üles kasvanud Queenslandi mägedes. Ta on lõpetanud ülikooli teatrikunsti ja inglise kirjanduse alal. Tema romaane on avaldatud paljudes keeltes.

13. sajandil tundmatu islandi autori kirjutatud “Völsungite saga” põhineb oluliselt vanemal materjalil, mille juured ulatuvad tagasi vähemalt suure rahvasterändamise aega 5. sajandil. “Völsungite saga” on nn. vana-aja saagade korpuse kõige tuntum tekst, lugu lohetapja Siguršist ja Völsungite soo langemisest oli kunagi üldtuntud kogu Põhja-Euroopas. Sigurši loo tänapäeval tuntuim keskaegne ümberjutustus on keskülemsaksakeelne “Nibelungide laul”. Saagas antud pilt muinaspõhja eetikast ja elulaadist, või sellest, kuidas seda kõrgkeskaegsel Islandil mäletati ja ette kujutati, on rikas ja mitmekülgne ning pakub kõigele lisaks vaieldamatut kultuuriloolist huvi.