Книги, похожие на «Carlos Ruiz Záfon, Vaimude labürint. I raamat»

Eduard Vilde (1865–1933) – ajakirjanik, kirjanik, dramaturg, diplomaat. Rohkem kui kümme aastat veetis ta emigratsioonis erinevates Euroopa riikides. Professionaalseks kirjanikuks hakkas E. Vilde 1923. aastal. Tema suurimaks saavutuseks on loetud ajaloolist triloogiat „Mahtra sõda“, „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ ja „Prohvet Maltsvet“. Näidend „Tabamatu ime“ ja komöödia „Pisuhänd“ on teenitult leidnud koha paljudel teatrilavadel. E. Vilde raamat „Minu esimesed „triibulised“ kuulub Eesti lastekirjanduse klassikasse ja kujutab endast jutustust poiste seiklustest, mängudest ja üleannetustest, mille tegevus toimub omaaegse Eesti sotsiaalse tegelikkuse taustal, kus leidub ruumi nii huumorile ja laste leidlikkusele kui ka radikaalsetele pedagoogilistele otsustele.See „Minu esimesed „triibulised““, mille tekst on esitatud paralleelselt eesti ja vene keeles, anti välja Eduard Vilde 140. sünniaastapäevaks.

Eduard Vilde (1865–1933) – ajakirjanik, kirjanik, dramaturg, diplomaat. Rohkem kui kümme aastat veetis ta emigratsioonis erinevates Euroopa riikides. Professionaalseks kirjanikuks hakkas E. Vilde 1923. aastal. Tema suurimaks saavutuseks on loetud ajaloolist triloogiat „Mahtra sõda“, „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ ja „Prohvet Maltsvet“. Näidend „Tabamatu ime“ ja komöödia „Pisuhänd“ on teenitult leidnud koha paljudel teatrilavadel. E. Vilde raamat „Minu esimesed „triibulised“ kuulub Eesti lastekirjanduse klassikasse ja kujutab endast jutustust poiste seiklustest, mängudest ja üleannetustest, mille tegevus toimub omaaegse Eesti sotsiaalse tegelikkuse taustal, kus leidub ruumi nii huumorile ja laste leidlikkusele kui ka radikaalsetele pedagoogilistele otsustele.See „Minu esimesed „triibulised““, mille tekst on esitatud paralleelselt eesti ja vene keeles, anti välja Eduard Vilde 140. sünniaastapäevaks.

Jocelyne on 47 ja tal on väike pudupood. Ta on natuke ülekaaluline, tema abikaasa Jocelyn on täiesti tavaline ja tema parimad sõbrannad on kaksikud, kes peavad kõrvalmajas ilusalongi. Jocelyne on jõudnud punkti, kus ta hindab oma elu ja võrdleb seda oma teismeliseea unistustega. Kui Jocelyne oli 17, suri ta ema, isa invaliidistus veidi hiljem ja nii pidi Jocelyne noorelt alustama tööd pudupoes, selle asemel et jätkata oma unistuste poole pürgimist. Aga on ta siis tõesti õnnetu? Tal on vabad nädalavahetused, sõbrad, tema kudumisblogi, tema töö ja tema väikesed naudingud.Siis ostab ta kaksikute pealekäimisel lotopileti ja võidab 18 miljonit. Ta võiks muuta oma elu täielikult, aga mida ta tegelikult tahab? Ta ei räägi kellelegi oma võidust, veel mitte … Ta asub koostama oma soovide nimekirja: uus mantel, vannitoavaip, tütre külastamine Inglismaal. Ta astub sisse Chaneli poodi Pariisis, mõeldes, et võiks osta kõike, mida tahab, kuid kas uus kott teeks ta tõesti õnnelikumaks kui võileib, mille abikaasa hommikul valmistas? Vahepeal saab tema käsitööblogi üha populaarsemaks, tuues uusi sõpru ja äripakkumisi. Jocelyne tunneb end oma harjumuspärases elus turvaliselt ja kõhkleb raha välja võtmast. Ta vaid koostab üha uusi oma soovide nimekirju, et mida kõike võiks selle rahaga teha.Kuid ühel päeval variseb kõik …

Lepavere külas on elu soikunud, noored ammu linna kolinud ja kohale jäänud vaid eakad inimesed. Mõis, kunagine koolimaja, seisab juba kaheksateist aastat tühjalt ja laguneb. Ootamatult saabub oma esiisade mõisa kunagiste parunite Saksamaal elav järeltulija ning talle hakkavad Lepavere loodus ja vaikus meeldima. Mees ostabki mõisa ära ja hakkab sinna rajama välismaa vanuritele puhkekodu. Selle tegevuse käigus tekivad sakslasel kontaktid kohalike elanikega ning sünnib ridamisi nii koomilisi kui traagilisi situatsioone.