Книги, похожие на «Ketlin Priilinn, Vaim»

"Kirjanduskonkursil „Bestseller 2015“ ilukirjanduse žanris eripreemia pälvinud töö.Ma olen üsna tavaline inimene.Libahundiks ei käi, selle asemel käin tööl.Väikeste laste söömisele eelistan pastaroogi.Duši all ei laula, kuid kallim väidab, et vahel räägin vannitoas kõva häälega.Tervisekontrollis ütles kena doktor, et mu süda lööb väga tugevasti.Nende lugude autor elab meie ligidal tänases Eestis. Ta on haritud ja seepärast ei ole tema maailmas lihtsaid lahendusi, aga teisalt jääb neid lugusid lugedes alles ihalus lihtsa armastuse ja ilu järgi.See ongi neid lugusid ühendav paradoks. Kui ühest küljest esitatakse meie igapäevast maailma läbi iroonia, groteski või absurdse anektoodi, siis teiselt poolt leiame sealt tegelasi, keda autor armastab ja kellest ka lugejad võiksid hoolida. Lõpuks ei teagi, kas ime igapäevases argielus on see, et madratsi sees elab hingega käsi või see, et inimesed ei väsi armastusele lootmast hoolimata paradoksidest.− Ilmar Raag −Tõmbaksin paralleeli noore Arvo Valtoniga – sotsiaalsed allusioonid, igapäevaolmesse tungivad sotsiaalsed motiivid, absurd, mis viib eksistentsiaalse nõutuseni ja lahendust kuskilt eriti ei paista.Kirja pandud rahulikus realistlikus võtmes ja kõrvaltvaataja pilguga, mitte enesekeskselt esimeses isikus, mida kohtab tänapäeval nii palju. Vana kooli kultuurne proosa neile, kes tahavad korralikku kirjandust ja pigem väldiksid postmodernistlikke nihkeid, hüppeid ja segadust.Lugu jookseb kindlalt nagu suur laev, mis ei tähenda, et laevas poleks kotermanni, kes võib ootamatult asuda kapteni kohale.− Peeter Sauter −

Joomahullu päevaraamat on tõupuhas kultusraamat. See Juha Vuorise päevikuvormis netti kirjutatud absurdne ja siiralt räme kolehuumori õieke saadab väikekodanlikud väärtushinnangud pikalt ning paneb naerulihased tõsiselt proovile. Joomahullu päevaraamat on Soomes olnud meeletult edukas, see on tõlgitud norra ja rootsi keelde ning loo järjed Tulba-ahv, Mürgiaastad ja Rasedusarmid on samuti müünud lausa pagana hästi.

"ESITAVarjudest täidetud toas magab naine. Teadmatuses, et ei ole seal üksi – toahämarusse ilmub tume kuju, kes magava naise jõhkralt tapab ja lõhub seejärel veretöö salvestanud piilukaamera. Kes on see naine? Mis on sellise toore mõrva põhjuseks? Ja kuidas mõrvar teab, et toas on kaamera? PAUSTalviselt kõledasse Shanamore’i saabunud Instagrami-staar Natalie taipab pea kohe, et oleks võinud pigem koju jääda. Puhkemajas, kus ta peatub, hakkavad juhtuma seletamatud asjad ja puhkeküla juhataja juures on midagi häirivalt kummalist. Ta tahab lahkuda, kuid ei saa, sest pole veel leidnud seda, mida sinna otsima tuli…KERI TAGASILoo alguse oled sa juba maha maganud. Et kõigest aru saada, pead sa salvestust edasi-tagasi kerima ja ette mängima, olgu see nii kole kui tahes. Catherine Ryan Howard (1982) on Iirimaalt Corkist pärit krimikirjanik, keda peetakse iiri noir`i parimaks esindajaks. Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaan „Valetaja tüdruk” (2020). "

„Kanarbikukartus“ on järg Olivia Saare mälestusteraamatule „Humalapuu“, mis ilmus 2005. aastal. „Kanarbikukartus“ teeb tagasivaate eesti lasteajakirjandusse alates 1952. aastast kuni 1980. aastate lõpuni. Elavate, emotsionaalsete meenutuste kaudu avanevad siin nõukogudeaegse ajalehe „Säde“ ning ajakirjade „Pioneer“ ja „Täheke“ toimetuste töötajate loomingulised püüdlused ja eesmärgid, kordaminekud ning ajastule omased ootamatud, kohati uskumatud situatsioonid. Raamatu põhikoega põimub autori pereelu teema, tema isiklikud läbielamised, suhtumised ja arusaamad. Rohkesti leiab lugeja raamatust reisimuljeid – lõbus-lustakaid sündmusi ja olukordi erinevaist paigust Nõukogude Liidus, aga ka välismaal. „Kanarbikukartuses“ on ka kirju, ülestähendusi ja luuletusi.