Книги, похожие на «Ketlin Priilinn, Vaim»

Nooruke Agnieszka armastab orgu, kus ta elab, selle vaikseid metsasalusid ja sillerdavat jõge. Ent tema kodupaika varjutab kurjusest tulvil sünge Mets. Oru elanikke kaitseb Metsa eest kalk ja kauge võlur Lohe, kes nõuab oma abi eest kohutavat hinda: iga kümne aasta tagant tuleb talle teenijaks loovutada orust pärit tüdruk. Seda saatust peetakse vaat et sama jubedaks kui Metsa küüsi langemist, sest koju tagasitulekut Lohe juurest ei ole …Järjekordse tüdruku väljavalimine on ukse ees ning Agnieszka on hirmul. Kõik teavad, et Lohe viib kaasa tema parima sõbratari, kauni ja vapra Kasia, ning tema päästmiseks ei ole mingit võimalust.Kuid asjad lähevad hoopis teistmoodi ning elu kogu orus pöördub pea peale – riiki ründavad korraga nii Metsa jõledad koletised kui verd ja kättemaksu ihkav naaberriigi valitseja, ning kõik peavad tegema ränki valikuid, sest vanamoodi elu enam jätkuda ei saa.Tunnustatud fantaasiakirjaniku Naomi Noviku „Välja juuritud“ võitis 2016. aastal parima romaani kategoorias nii Nebula kui ka Locuse auhinna, samuti Mythopoeic Awardi täiskasvanute kirjanduse kategoorias. Lisaks kandideerib raamat ka parima romaani kategoorias prestiižikale Hugo auhinnale.

Prantsuse kirjaniku ja ajakirjaniku, tulihingelise romantiku Théophile Gautier’ (1811-1872) loomingus on nii sümbolismi, dekadentsi kui ka modernismi sugemeid. Kuigi Gautier’ teoseid on raske liigitada kindla kirjandusvoolu alla, ühendab neid loosung, millele autor truuks jäi: „Kunst kunsti pärast.“ Ammutanud inspiratsiooni E. T. A. Hoffmanni lugudest, kirjutas ta rea lühijutte, mida nimetas oma eeskuju järgi fantastilisteks. „Klassikaliste lugude“ sarja väljaanne sisaldab muu hulgas järgmisi jutte: „Öö Kleopatraga“, „Muumia jalg“, Kuldkett“ ja „Tuhande teine öö“.

See veider lugu, mida minu lapsepõlves kodukandis mõnikord sosinal või ka muigamisi levitati, rääkis ju mingist müütilisest Kontkäest, mis viskuvat maapõue sügavusest mitme kilomeetri kõrgusele, et rüvetatud taevast kinni püüda ja karistada jultunud võõramaalaste tigedaid lennukeid. Sellel seletamatul asjal (monstrumil? fantoomil?), mida mina olen enda arvates ükskord näinud, polnud pikkust (või kõrgust?) küll siiski enam kui kakssada-kolmsada meetrit. Aga just nii madalal võis talle saatuslikuks saanud hetkel lennuväljale läheneda ka too õnnetu reaktiivhävitaja – ei meetritki kõrgemal!