Книги, похожие на «Endo Shusaku, Vaikus»

Kogumik sisaldab ulmekirjanduse suurmeistri Robert Silverbergi üheksa hoogsat seikluslugu Maa kaugtulevikust ja võõrastelt eksootilistelt planeetidelt, džunglitest ja veemaailmadest, tulnukaju hämaratest varjusoppidest ja kolkaplaneetide salakaubavedajate karmist maailmast. Robert Silverberg: «Pean kohe alguses üles tunnistama, et te ei leia neist lugudest kuigi palju poeetiliselt kauneid visioone, luulelist proosat või sügavaid sissevaateid tegelaste karaktereisse. Samuti ei ütle need lood midagi inimeseks olemise kohta. Need lood on pärit mu karjääri algusajast ning on suuremas osas otsekohesed seikluslood, mis said kirjutatud osalt lõbu, osalt raha pärast. /…/ Ja siin nad nüüd jällegi on, need kadunud ajastu artefaktid, üheksa varajast lugu, mis on toodud uue sajandi kõhedakstegevalt ereda valguse kätte, sajandi, mis oli nende lugude kirjutamise ajal alles kauge tulevik.»

Eesti 20. sajandi kirjandusklassiku Anton Hansen Tammsaare “Tõe ja õiguse” I osa taaskordsele uustrükile on järelsõna kirjutanud praegusesse eesti nooremasse literaatkonda kuuluv Jürgen Rooste. Järelsõna on saanud intrigeeriva pealkirja “Kärbeste keeruline elu”, mis viitab järelsõna autori kesksele teesile, et Tammsaare maailmanägemise üks lähtepunkte on inimese võrdsustamine kärbsega. Seda teesi avab Jürgen Rooste esseistliku mänglevuse ja kõrvalepõigetega mitme nurga alt, peatudes seejuures pikemalt Tammsaare mees- ja naistegelaste kujutusel.

Monument on Enn Vetemaa esimene proosateos ja avaldati esmakordselt Loomingu raamatukogus 1965. aastal. Peamine sõnum mida Monumendis esitatakse on enesemüümine ja selle kaalutletud hind.Jutu peategelane võtab asja kokku nii: "Peab ikka tõesti pururumal olema, et inimeste nõrkusi mitte ära kasutada! Ega me ju veel kommunismis ela! Ja pealegi võivad kohandumiselolla täiesti õilsad eesmärgid. Kohandumine, see on sport, kunst ja – teadus!"Kui nüüd mõelda ennast aastasse 1965, kus sula on lõppenud ja võimul on Breznev siis on ütlematagi selge, et raamatu avaldamine just päris libedalt ei läinud.1966 aastal sai teos Moskvas ajakirja Druzba Narodov preemia mis kohaliku tsensuuri suu kinni pani ja raamat sai ilmuda.[…]Üks vana mees mustas mantlis, suur ja tugev mees, silmitses monumenti eemalt ja astus siis mulle lähemale. See oli professor Toonelt. „Huvitav, väga huvitav…” ütles ta.„Kas te peate monumenti õnnestunuks?” küsisin ma tagasihoidlikult.„Ma ei vaata monumenti, vaatan teid, noormees!”„Mind?”„Teid. Huvitav oleks teada, misuke on teie enesetunne…”[…]

Maailma naised loobusid armastuslugudest, allaheitlikkusest ja kuulekusest, ning kord juba võimule pääsenud, andusid rängale tööle, tõele ja reaalsusele. Mis kasu on see neile toonud?Ruth Patchett, see õige Naissaatan, on nüüdseks 84-aastane ja valmis pensionile jääma. Kuid kellest võiks saada tema mantlipärija?Lavale astub Tyler Patchett, meie uut masti kangelanna ja Ruthi lapselaps. Ta on ülimalt enesekindel 23-aastane noormees: ilus, upsakas ja töötu. Tyler ei jää rahule enne, kuni temast on saanud võimu ja staatuse kõige suurem sümbol – naine.Fay Weldoni kultusromaanis „Naissaatana elu ja armastus“ võitlesid naised võimu pärast meestega, ja võitsid. Nüüd astuvad aga mehed otsustavaid samme, et võim endale tagasi saada…