Книги, похожие на «Endo Shusaku, Vaikus»

Ulmealmanahhide sarja Täheaeg värskeim köide toob lugejateni kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud ning kirjandusfestivali Prima Vista raames toiminud ulmejutuvõistluse viis parimat teksti. Nende seas on mõtisklev/seikluslikku zenfantasy’t, klassikalisest kaugele eemalduvat aurupunki, üleloomulikke õuduslugusid Eesti maa- ja linnamiljöös ning puhast teaduslikku fantastikat, tegevusareaaliga Londonist Võrumaani. Lisaks jutuvõistluse parimatele leiab nende kaante vahelt veel Jeff VanderMeeri aurupunkfantaasia “Hanoveri parandamine”, mis jõudis mitmesse year’s best antoloogiasse. Artiklite rubriigist leiab Siim Veskimehe vastulöögi Veiko Belialsi eelmises Täheajas ja Taivo Risti Algernonis ilmunud poleemilistele artiklitele tema loomingu ja varasemate artiklite aadressil.

Fantastiline romaan «Aeliita» on kantud autori maailmaparanduslikust soovist ning viib lugeja Marsile. Fantastiline käsitlus on põnev, kokkukõlas moodsa teaduse saavutustega, kuid enam kui marslased oma peenendatud kultuuriga, haarab lugejat vene sõduri Gusevi kuju, kes vaid igavusest teeb kaasa sõidu maailmaruumi. Ta teostab hiilgavalt oma osa Marsi revolutsioonis, esinedes marslaste sihiteadliku vabadusevõitluse kõrval kehastatud ürgjõuna, kes purustab, kuna peab purustama, – arvestamata, miks ja milleks ta seda teeb. Romaanil oli laialdane menu, pääsedes ka kinoekraanile. Esmakordselt ilmus romaan 1922. a. ajakirjas «Krasjana Nov». Tõlkija

Ühele poolatarile. Orjastatud maa tütar, ingel armastuse poolest, deemon fantaasia poolest, laps usu poolest, vanake kogemuste poolest, mees mõistuse poolest, naine südame poolest, hiiglane lootuste poolest, ema kannatuste poolest ja poeet unelmate poolest – sulle, kes sa pealegi oled Ilu ise, pühendan selle teose, kus su armastus ja fantaasia, su usk, su kogemused, su kannatused, su lootused ja su unelmad on otsekui lõimed, millest valmistatud kude pole siiski nii hiilgav kui su hinges peituv poeesia, mille sära, elustades su nägu, on sind imetlevale inimesele seesama, mis teadlasele on kadunud keele kirjamärgid. De Balzac.