Книги, похожие на «Tana French, Vaikiv mets»

Ulmekirjanduse sünni- ja arengulugu on sama põnev kui ulme ise. Vanad pulpajakirjad, kadunud maailmad oma dinosauruste platoodega, Tarzan ja inimahvid, Jules Verne’i majesteetlikud leiutised, aurupungi mehaanilised tehisinimesed, ajareisid ja Asum, tulevikuseks ja Veenuse džunglid, barbar Conan ja Robert E. Howardi müstiliselt realistlikud fantaasiamaailmad, tulevikku ette nägev ulme, Isaac Asimov, Poul Anderson, Ray Bradbury, Philip K. Dick, Michael Moorcock, George R. R. Martin, Jack McDevitt, Alastair Reynolds, Clifford D. Simak ja John Wyndham ning teised meil põhjusega armastatud ulmekirjanikud – kõik see moodustab omamoodi kaleidoskoopilise pildi ulmekirjanduse ajaloost, kaardistatud võlumaailma, mis oma kirjususes loob neist kaleidoskoobikildudest siiski tervikpildi kogu ulme ajaloost, alates H. G. Wellsist ja E. R. Burroughsist kuni Robert A. Heinleini ja Arthur C. Clarke’ini.Raul Sulbi (1977) on lõpetanud Hugo Treffneri Gümnaasiumi, õppinud Tartu Ülikoolis ajalugu ning töötanud aastaid ajakirjanikuna Sirbis ja Postimehes. Ta oli 1995. aastal Eesti Ulmeühingu asutaja ja esimene president ning aitas 1998. aastal käima lükata veebiajakirja Algernon, ulmehuviliste aastakokkutulekuid Estcon ning Eesti ulme aastaauhindade Stalker väljaandmist. Kirjastuses Fantaasia ilmuvad tema koostatud sarjad Orpheuse Raamatukogu, Täheaeg, Hirmu ja õuduse jutud ning Robert Silverbergi valitud teosed. Sulbi on koostanud ja toimetanud kümneid Eesti ja välismaiste autorite ulmeraamatuid: romaane, autorikogusid ja antoloogiaid. Ta on populaarse ajalooülevaate «Troonide mäng: Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455–1487» autor (Viiking 2016).

Kui olete nende hulgast, kellele meeldib vahel lugeda ilma erilise põhjuseta, lihtsalt niisama, siis võib-olla on see teie raamat.

Kui sa surra ei taha, pead elu eest jooksma.Kümme aastat tagasi sõitis Quincy Carpenter viie sõbraga puhkusele, aga tagasi tuli üksi, õudusfilmiliku tapatalgu ainsa ellujääjana. Ta kuulub nüüd klubisse, millesse ei taha keegi kuuluda – sarnasest tragöödiast eluga pääsenute klubisse, keda ajakirjandus nimetab viimasteks tüdrukuteks. Lisa kaotas üheksa kaaslast hullumeelse noarünnakus; Sam astus Nightlight Inni motellis vastu Kotimehele; ja Quincy jooksis verisena läbi metsa, et pääseda Männimajakesest ja mehest, keda ta nimetab Temaks. Kolm tüdrukut püüavad unustada läbi elatud õudusi – ja üksteist. Meedia pingutustest hoolimata ei kohtu nad omavahel kunagi.Nüüd läheb Quincyl jälle hästi. Tal on hooliv elukaaslane Jeff, populaarne küpsetusblogi, imeilus korter ja Coop, politseinik, kes tema elu päästis ja on talle omamoodi terapeudi eest. Quincy ei mäleta tolle öö veriseid sündmusi ja hea ongi, sest minevik jäägu minevikku.Kuni Lisa sooritab väidetavalt enesetapu ning Sam ootamatult Quincy ukse taha ilmub. Tormina tema ellu saabunud Sami sooviks oleks nagu sundida Quincyt minevikku uuesti läbi elama – ja järjest koledamate tagajärgedega. See tekitab Quincys küsimuse, miks Sam ikkagi otsustas ta üles otsida. Kui päevalgele tulevad uued asitõendid Lisa surma kohta, saab Quincy elust võidujooks ajaga. Ta peab suutma Sami valedest tõe välja sõeluda, vältima politseid ja näljaseid reportereid ning, mis kõige olulisem, püüdma meenutada seda, mis tegelikult Männimajakeses juhtus, enne kui salakaval tapja kümme aastat tagasi alustatu lõpule viib.Teate seda jäist õudu, mis head trillerit vaadates kontidesse poeb? Täpselt sama tunne tekib seda verist müsteeriumit lugedes. – Entertainment Weekly Nutikate pööretega oskuslikult kirjutatud psühholoogiline põnevik. – Fresh Fiction„Viimased tüdrukud” on keerdkäikudest kubisev põnevik, mis hoiab hirmust väriseval lugejal hinge kinni kuni viimase leheküljeni. – BustleÜks aasta parimaid põnevikke on kohal. – Stephen KingSager hoiab lugejat teadmatuses kuni viimse ootamatu pöördeni. Ta on kui värske puhang psühholoogiliste põnevike maailmas. – Kirkus ReviewsSageri psühholoogilist pinevust täis põnevik on nagu hea õudusromaan. Autor varub aega, et süveneda peategelase mõttemaailma, ning jutustab emotsionaalselt laetud loo, mida lugeja niipea ei unusta. – BookPageErakordse lõpplahenduseni viiv romaan. See suurepärane psühholoogiline põnevik, mis on ühtlasi ka õuduslugu, kaob riiulitelt nagu soe sai. – Library Journal„Viimased tüdrukud” on pooleldi põnevik, pooleldi õuduslugu, mis on nagu kummardus kultusõudukatele „Noor vallaline daam” ja „Reede 13”, kuid jääb samas täiesti iseseisvaks saavutuseks… Pinevat ja verist põnevikku kohe peab võrdlema Gillian Flynni teostega. Arvatavasti peaks seda lugedes ööseks tule põlema jätma. – ShelfAwareness„Viimased tüdrukud” on romaan, mida ei saa käest panna, tegelastega, keda ei saa usaldada, kuid kes on sellest hoolimata lugejale sümpaatsed. Just siis, kui sa arvad, et oled müsteeriumi lahti harutanud, võtab lugu hooga täiesti uue ehmatava suuna… Pinev ja originaalne põnevik, mis hoiab lugejat hiliste öötundideni üleval, jõuab viimaks jahmatava lahenduseni. – Carla Norton, menukite „The Edge of Normal” ja „What Doesn’t Kill Her” autor„Viimastes tüdrukutes”, mis on pooleldi psühholoogiline põnevik, pooleldi kummardus veristele õudukatele ja film noir’ile, on natuke kõike: kahtlane surm, ebatäiuslik kangelanna, soovimatu külaline, kes elab saladustest, ning mitte ühtegi tegelast, keda saaks usaldada. Kuhjaga põnevat lugemist! – Hester Young, „The Gates of Evangeline” autorOn mõned harvad raamatud ja filmid, mis tungivad meie turvatsooni, mis panevad meid unustama, et tegemist on väljamõeldud looga. Keegi ei tea täpselt, kuidas seda saavutatakse, aga kui see õnnestub, tunneme selle ära. „Viimased tüdrukud” on täpselt selline romaan. Kui raamatutegelane noahaava saab, sunnib see lugejat omaenda kätt uurima; kui tegelane kuuleb kedagi tulemas, peab ka lugeja pilgu tõstma ja ringi vaatama; ning see kõik tekitab lõpuks küsimuse, kas sinul oleks piisavat südikust, et olla viimane tüdruk. – Josh Malreman, romaani „Bird Box” autorNutikas ja provokatiivne „Viimased tüdrukud” on täis pöördeid ja käänakuid, mis sunnivad lugejat hingetuna raamatu ehmatava lõpu poole kihutama. – Sophie Littlefield, auhindu võitnud romaanide „The Guilty One” ja „The Missing Place” autorIntrigeeriv ja originaalne lugu. Me kõik oleme veriste lugude peale õlgu võdistanud, aga kas oleme kunagi päriselt mõelnud, mida ellujääja tegelikult tunneb? Uus värske hääl, suurepäraselt kirjutatud tegelased ja ootamatud pöörded. See raamat jäi mulle meelde, sest erineb teistest. – Jane Corry, Sunday Times’i menuki „My Husband’s Wife” autorSee on 2017. aasta parim raamat. – Lisa GardnerSuurepärane! – Karin Slaughter

Peeter Helme teine romaan „September” on hoogne ja lennukas lugu noore riigiametniku elus kümnekonna päeva jooksul aset leidvatest sündmustest. Minajutustajast peategelasel on suuri raskusi iseenda ja ümbritseva maailma objektiivse tajumisega, kuid teda on õnnistatud suhteliselt hea võimega märgata üksikasju ning taibata end ümbritsevate inimeste motiive – eelkõige seetõttu, et need on sama madalad kui tema endagi omad. Nõnda rikub noor peategelane iseendale märkamatult enda ja teiste elusid, tehes seda viisil, mis kujutab endast segu nukrusest ja vaimukusest. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Peeter Helme (s. 1978) on ajalehe Keskus kirjandustoimetaja, EMTA Lavakunstikooli kirjandusloo lektor, Vikerraadio kirjandusminutite toimetaja ja kirjanduskriitik. Avaldanud 2007. a romaani „Puudutus” (äramärgitud 2006. a. romaanivõistlusel) ja lühijutu „Lihtne Buxtehude” ajakirjas Looming nr 2, 2008.