Книги, похожие на «Arkadi Strugatski, Väikemees. Sari Orpheuse raamatukogu»

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […]„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud.Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid.[…]

Enne aegade algust peideti Šveitsi Lausanne’i katedraali alla üks saladus. Seda ei teadnud ei inglid ega inimesed. Kuni praeguseni… Marc Rochat peab katedraali kellatornis öösiti linna üle vahti. Ta elab maailmas, mida täidavad varjud, ammumöödunud aeg ja kujuteldavad olendid. Midagi kõhedust tekitavat on siinses pühakojas. Maa-alustest krüptidest kandub kummalisi värinaid ja katedraali läheduses asuvatelt tänavatelt hakkab välja tulema jõhkralt mõrvatud ohvrite surnukehi. Kohe katedraali vastas elab kõrgklassi prostituut Katherine Taylor, loomult unistaja, kes saab peagi teada, et tema muinasjutuline elu on liiga hea, et olla tõsi. Rochat’ ja Taylori teed ristuvad briti eradetektiivi Jay Harperi omaga, kes ärkab ühes armetus hotellitoas, ühegi mälestuseta, miks ta siin on või kes ta siia saatis. Kui telefon heliseb ja talle pakutakse tööd, on selge, et tal pole muud valikut kui see vastu võtta.USAst pärit kirjanik Jon Steele töötas üle kahekümne aasta uudistekanali ITN operaatori ja toimetajana. Sõjareportaaži klassikaks ja kultusraamatuks saanud autobiograafias „Sõjasõltlane“ (2002, e k 2014) kirjeldas ta oma elu kaamera taga maailma kõige hullemates kohtades. 2003. aastal, Iraagi sõja eelõhtul Bagdadis kaotas ta aga usu teleuudistesse, pani kaamera käest ja lahkus töölt. Ta seadis end sisse Lõuna-Prantsusmaal, kus pühendus kirjutamisele.556 lk

„Minu võitluse” 4. raamat „Tants pimeduses” räägib kaheksateistaastasest Karl Ovest, kes igatseb pärast gümnaasiumi lõppu vabadust ja unistab läbilöögist kirjanikuna. Oma unistuse rahastamiseks siirdub ta Põhja-Norra saarele õpetajaks. Väikese kaluriküla ainsal teejupil pika musta mantli ja musta baretiga patseerides äratab ta tähelepanu. Ehkki Karl Ove vastassoos huvi äratab, on tema armuelu komplitseeritud. Teda purevad hirmud ja kahtlused, mis vahelduvad kõrgi üleolekuga. Elule annavad vürtsi joomapeod kaluritega, mis ei säästa teda alandustest.Norra kirjaniku Karl Ove Knausgårdi rohkete auhindadega pärjatud kuueosaline elulooline romaanisari „Minu võitlus” on viimastel aastatel üks enim tähelepanu pälvinud kirjandusteos, mis on tõlgitud kolmekümnesse keelde. Norras on aastatel 2009–2011 ilmunud sarja saatnud imetluse kõrval ka terav hukkamõist peresaladuste paljastamise pärast, mistõttu sugulased on ähvardanud autorit kohtuga.Karl Ove Knausgårdi autobiograafiline romaanisari on pakkunud julgust ja inspiratsiooni teistelegi norra kirjanikele, kes on viimastel aastatel avaldanud riburada oma elul põhinevaid valusaid romaane ja tekitanud seega Norra kirjanduselus tormilaineid.Karl Ove Knausgård on sündinud 1968. aastal Norras. Tema romaanisari „Minu võitlus” on võitnud suurel hulgal rahvusvahelisi kirjandusauhindu ja avaldatud kolmekümnes keeles. Knausgård elab oma nelja lapsega Rootsis.

«Puuviljanoppijad» kuulub kirjaniku romaaniloomingu algperioodi. Teose esimene osa jutustab hooajatööliste orjalikust vaevanägemisest ameeriklasest farmeri puuvillaväljadel, mis neile ei anna midagi peale kõige viletsama peatoiduse ja kaltsude; koristustööde lõpul ei jätku kõigil sõidurahagi uue töökoha otsimiseks, nii et kahel mehel tuleb pidada piisava summa saamiseks surmajuhtumiga lõppevat «indiaani duelli». Raamatu teises osas näeme peakangelast Galesi pagaritööstuses; siingi on tingimused lausa talumatud ja otse kisendavad otsustavate muudatuste järele. Nende sissejuhatusena elame kaasa kelnerite edukale streigile. Teose lõpposas tegutseb Gales suure veisekarja saatjana sadade kilomeetrie taha, neilt eredalt kirjutatud lehekülgedelt õhkub võltsimatut avaruse- ja vabadusetunnet, autori suurt armastust looduse vastu, tema kõikehõlmavat humanismi.

CeCe D’Aplièse’il on kogu elu olnud tunne, et ta ei kuulu kusagile. Pärast seda, kui sureb tema isa, salapärane miljardär Pa Salt, on tal tunne, et tema elu on kokku varisemas.Meeleheitel otsustab ta põgeneda Inglismaalt ja selgitada välja, missugune oli tema minevik. Ainsate vihjetena on tal kaasas üks mustvalge foto ja rohkem kui sada aastat tagasi Austraalias elanud naise nimi. Teel Sydneysse teeb CeCe vahepeatuse paigas, kus ta on senini end kõige paremini tundnud: Tais, imekaunil Krabi rannal. Seal, seljakotireisijate hulgas, on ka saladuslik Ace, mees, kes on sama üksildane nagu ta ise ja kes varjab üht saladust.Sada aastat varem saab Kitty McBride võimaluse jõuka proua McCrombie seltsidaamina Austraaliasse reisida. Adelaide’is põimub tema saatus proua McCrombie perekonna omaga – naise sugulaste hulka kuuluvad ka tema kaksikutest õepojad: tormakas Drummond ja auahne Andrew, suure pärlitööstuse pärija.Viimaks Austraalia tolmustele lagendikele jõudnud, alustab CeCe otsinguid. Kuid miski temas tunneb ära selle piirkonna energia, ka tema loomingulisus tärkab taas ning CeCe hakkab uskuma, et see metsik hiigelsuur kontinent suudab talle pakkuda midagi sellist, mille olemasolusse ta oli usu kaotanud: tunnet, et ta kuulub kusagile.