Книги, похожие на «Frances Hodgson Burnett, Väike lord Fauntleroy»

Jutud Kassisaba positekamba tegemistest ja seiklustest. Järg raamatule Vutimehed.

Needusest moonutatud näoga noor naine Lana oli Torrenisse tulles lootnud õhinal oma silmaga näha kuningriigi müstilisi olevusi ning maagia praktiseerimist. Ta sai paraku rohkem kui oli eales karta osanud, mis tähendas, et ellujäämise nimel võitles ta nüüd nii inimeste eelarvamuste kui iseenda süveneva depressiooniga.Kui tema tee ristus tagaotsitava Rownov Tristesiga, pakkus viimane talle ajutist peavarju väikeses räämas majakeses keset metsi, eelduselt et naine nõustub mehe ja ühe upsaka neiu, Bethany, asukohta mitte reetma. Meeleheitel naine sõlmib kokkuleppe, aga see tõmbab teda ennast ootamatult kaasa afääri Torreni kroonprintsessi kadumisega ja sõja puhkemise ohuga naaberriigist Swilundist. Nagu naine poleks piisavalt ebamugavas olukorras, et Lana armub majaperemees Rownovi, siis pärast peaaegu surmavat õnnetust Necroni võlumetsas, ootab Lanat ees maagiline muundumine, mis annab tõuke täiesti uuele sündmuste ahelale ja identiteedi tekkimisele.

Ämblikusupp. Just see on Anika seestpoolt. Aga ta varjab seda hoolega. Üks vale samm ja Becky Vilhauer, kooli kõige populaarsem tüdruk, muudab ta elu maapealseks põrguks. Nii et kui endine üksiklane Logan McDonough ilmub ühel ilusal septembrikuul kooli kuumema, lahedama ja saladuslikumana kui kunagi varem, teab Anika kindlalt, et ei saa endale seda suhet lubada. Oleks täiesti hullumeelne mingi veidriku pärast oma positsioon prügikasti saata. Mis sest, et see veidrik on nüüd unistuste prints ja tema üksiklasestaatus ilmselgelt ta segase koduse olukorra süü. Andrea Portese kurbnaljakas keskkoolilugu on lõbus ja kaasahaarav, kuid selle tume allhoovus tabab valusalt nagu hoop kõhtu.

Jutustus raudse iseloomuga poisist kes elu keerdkäikudes ja sekeldustes – mida poiste elus ju ikka ette tuleb – alati inimeseks jääb ja selja sirge hoiab.[…]„Ma polegi enam laps, vaid suur poiss.”„Seda nüüd küll, aga meile, vanadele, oled ikkagi laps.”Nii siis jäigi. Jaan talitas nüüd veel hoolsamini hoovis ja puukuuris, pühkis tänavat ja käis pesu viimas. Aga õhtuti võttis tänavanurgalt putkamehelt lehti, lippas mööda tänavaid ja tõi õhtuks paarkümmend senti koju. Tuleva kuu algusest otsustas päris lehepoisiks hakata ja kontorist lehed võtta.„Ega aita midagi,” kinnitas ta endale sageli, „tuleb endal hakata seda elu korraldama ja seadma.”[…]