Книги, похожие на «Jon Steele, Vahimehed»

Eduard Vilde 1899. aastal kirjutatud naljajutt.

Anton Pavlovi poeg Tehhov on viidanud, et püss esimese vaatuse seinal teeb pauku viimases. Juhtub aga nii, esimeses vaatuses käivad hoogsad paugud ära ning krimiuurijad Andres Västrik ja Rita Leidpalu olgu targad ning tehtku kindlaks, milline püss hiljem seinale riputada. Sest, vaadake Pärnumaal on igal mehel vintraud kodus ja ka paugu tegemiseks on paljudel põhjus. Kui puud saaksid rääkida…

Osirise silm on üks R. Austin Freemani kõige esimestest krimiromaanidest (ilmunud 1911). Mõistatust lahendab Freemani meeliskangelane doktor Thorndyke – kohtumeditsiini asjatundja ja elav entsüklopeedia. Mõistatus seisneb ühe mehe salapärases kadumises, mis toob esialgu kaasa lihtsalt perekondlikku tüli ja kemplemist. Lugu muutub aga pahaendelisemaks, kui kadunud mehe asemel hakkavad siit-sealt välja ilmuma kellegi kondid. Doktor Thorndyke aimab nii mõndagi, kuid aumehena ei süüdista kedagi enne, kui on saanud kindlaid tõendeid. Nõnda tuleb kõigil esialgu ise nuputada või kobada pimeduses, mis näib üha mustem ja hädaohtlikum.

Tänapäeva 2013. aasta romaanivõistlusel ära märgitud töö peategelane Heli teeb oma suvilas suurpuhastust ning avastab sahtlist paki vanu kirju ja päevikuid. Järjepanu hakkavad meenuma elu mitmeks aastaks määranud sündmused ning saatustmuutev juhuslik peoõhtu, kus ta leidis püsiva austaja, kes oli teisest rahvusest ja teiskeelne. Pärast valestimõistmisi, pärast väiksemaid ja suuremaid tülisid, teineteisele haigettegemisi nad vastu kõigi sugulaste tahet siiski abielluvad. Aga see pole Heli murede lõpp, vaid algus …

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes.Kafka jutud viivad meid võrdpildi, mõistujutu maailma. Nad tähendavad seda, mida nad ütlevad, ja viitavad seejuures alati millelegi hõlmavale. Seda romaani võib lugeda kui lugu maamõõtja K. kurnavast võitlusest lossi pääsemiseks, aga seda võib võtta ka inimeksistentsi totaalsuse sümbolina, katsena hõlmata metafooriga tervet inimeksistentsi, tema mõtte ja mõttetuse paradoksi. Kafka sümboolika varal võime seiseneda komplitseeritud filosoofilis-religioossetesse spekulatsioonidesse, sotsiaal- ja individuaalpsühholoogiasse, kõige avaramate piiridega maailmavaatelisse diskussiooni. Lisaks võime tema mitmepaikseid romaane lugeda ka Franz Kafka isiklike eludokumentidena, eepilise avaruse saanud subjektiivse aruandlusena, autobiograafiliste krüptogrammidena.Vähe on kirjanikke, kelle looming oleks võimaldanud ja välja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati ristivastupidiseid tõlgendusi ja hinnanguid, nagu need Kafka loominguleosaks on saanud. Eeskätt kehtib see tema romaanidekohta. Mida tähendab Loss? On ta inimlike mõõdupuudegahaaramatu transtsendentse lunastuse asupaik – teoloogidetaevas, nagu arvab väljaandja Max Brod, või kosmilise kurjuse,saatana peakorter, või lihtsalt maise maailma bürokraatia,võõrandunud elu võrdpilt – või kõik need kokku? Keson maamõõtja K.? Kas parimategi inimlike püüdluste luhtumistsümboliseeriv igamees, elu absurdsuse sümbol, või kurjuseleaktiivselt vastu astuv, lootust sisendav revolutsionäär, kessaab küll igal sammul lüüa, aga omast ei tagane? On ta igavesekurjuse, bürokraatliku maailmakorra süütu ohver või omavalelikkuse, külma arvestamise, ebaeetiliste vahendite kasutamiseeest karistada saav tüssaja, kavaldaja, vale mees õigetesihtide taotlemiseks? Ja kes oli Kafka ise? Kas metafüüsilineanarhist, religioosne humorist, absoluutne moralist, absurdikirjanik,nõrkuse geenius, võõrandunud maailma mütoloog,teednäitav kuju, või väikekodanlik dekadent, küll andekas,aga seda eksitavam negativist? Kafka interpreteerijate armeeei ole etikettidega kokku hoidnud, aga ometi ei taha nendeobjekt kuidagi lasta ennast ühe nimetaja alla viia. Raske ontõestada, nagu oleks Kafka midagi tõestada tahtnud. Ta oliküsija, otsija, kuid kujundi, mitte mõistete või teooria kaudu —ja kujundiga, sümboliga ei saa loogiliselt vaielda. «Kafkal oliharvaesinevat jõudu endale võrdpilte luua. Sellegipoolest eiammendu ta kunagi selles, mis on tõlgendatav, pigem on tavõtnud tarvitusele kõik mõeldavad ettevaatusabinõud omatekstide tõlgendamise vastu. Nendes tuleb tasa ja targu, umbusklikultedasi kobada.» (W. Benjamin).Tõlkija Mati Sirkel