Книги, похожие на «Enn Vetemaa, ''Väegade noobel kooljas...'' (nentis vanem laibakandur)»

„Nüüd siis on kirjanikud absoluutselt vabad!” röökis Usmer pimedusse ja tühjusesse. „Kirjandus on nüüd lõpuks ometi vaba kohustusest olla moralist, dissident, rahvavalgustaja, koduõpetaja, ajalooline mälu, dissident, seksuaalinstruktor, pastor, rahvuslane, internatsionalist, antikommunist, konspiraator, lipukandja, tulehoidja, saladuste laegas… Aga kirjandus ei oska saabunud vabadusega midagi peale hakata, kirjandus tunneb ennast armetult ja lindpriilt. Kirjandus on nagu masendunud töötatööline, kes pargipingil istudes vaatab, kuidas oma „Mercedeses” kihutab mööda koolivend, kes nüüd on metalliärimees või pornokinotööstur! Kurat! Parim kirjanik on surnud kirjanik! Aga meie jätame järele alles pärast letaalset lõpplahendust!”

Mika Waltari laiahaardeline ajalooline romaan „Turms, surematu” käsitleb ühe ajaloo saladuslikuma rahva – etruskide – allakäiku teiste Vahemere-äärsete rahvaste ajaloo taustal. Romaanis põimuvad tõde ja väljamõeldis, müstika ja reaalsus. Ometi tõdeb lugeja, et inimene on viimase kahe ja poole tuhande aasta jooksul jäänud samasuguseks inimeseks nagu ikka kõigi oma kirgede ja nõrkustega. Selles romaanis on esikohal inimesed ajaloo taustal, ajalugu omakorda kujuneb aga inimeste tegude varal. Nii nagu see on olnud ja jääb. Waltari on väga hea ajaloo tundja ja suur kirjanik. See kombinatsioon annab romaanile harukordse tõetruuduse ja vaba mõttelennu ühenduse, millest sünnib erakordne lugemiselamus.592 lk

Kui ema sõidab Šveitsi, lähevad Anita ja tema õed elama sugulaste juurde. Noorima tütrena pole Anital muud võimalust kui minna Harrogate’i, kus elab vanatädi, kes on pühendunud heategevusele. Enne lahkumist väiksest külast, kus ta koos õdedega elab, vaatab Anita taevasse ning mõtleb Lutsiferist ja ümber pöörates näebki teda enda ees!Neiu kohtub temaga uuesti Harrogate’i pumbamajas ja saades teada, et tegu on Ollertoni hertsogiga, palub Anita temalt abi, põgenemaks vana pastori eest, kellega neiu peab vanatädi käsul abielluma.

Midagi mõtlemata, lihtsalt sellepärast, et hirm juhtunu pärast polnud veel kadunud, jooksis Samala hertsogi poole ja surus ennast tema vastu."Sa… oled terve!" Ta käed sirutusid hertsogi kaela ümber ja kui mees ta embusse võttis, hoidis ta mehest kramplikult kinni. Mees vaatas alla tema peale, naise silmad olid pisaratest udused, huuled värisesid, ja mees mõtles, et mitte keegi ei saa olla armsam. Seejärel katsid ta huuled naise suu. Hetke ei suutnud Samala uskuda, et see on tõsi.Siis tundis ta, et kindlasti on ta surnud ja mees on ta kandnud taevasse, kus on ainult lilled ja muusika ja armastus.