Книги, похожие на «Johannes Kivipõld, (Vaba)surm»

Pratchettlikult vaimukas ja gaimanlikult koomikslik, täiesti pöörane ja naljakas lugu Viimastest Aegadest, nagu Johannese ilmutuse raamat neid näeb. Viimnepäev on lähedal ja kurjuse väed lasevad sündida antikristusel, kes aga inimliku (või õigemini taeva- või põrguliku) eksituse tõttu täiesti tavalise poisslapsega vahetusse läheb ja seetõttu põrguvägede vaateväljast kaob. Eksitust ei märgata aga enne, kui päris viimased päevad käes ja sellest sündiv segadus on muidugi piiritu. Asja muudavad keerulisemaks veel headuse ja kurjuse vägede „esindajate” sümpaatia maailma, selle asukate ja elu vastu ning lugematu hulk muid ettenägematuid tegureid.

Kui Henry pole ettevaatlik, teeb naine ta lolliks oma metsikute, sardooniliste naljadega ja ajab ta farmist ja oma peast igaveseks välja. Ta peab olema ettevaatlik. Ta peab naise kinni püüdma, nagu püütakse hirve või metskurvitsat, kui jahile minnakse. Pole kasu metsa minemisest ja hirvele ütlemisest: «Palun lange mu püssi ees.» ei, see on aeglane, õrn lahing.

Mulle meeldib mõelda, et meie elus ongi peatükid. Mariannel on elus olnud kaks suurt peatükki – ajakirjandus ja poliitika. Ootan kannatamatult, milline saab olema kolmas.Neeme RaudVäga huvitav ja kaasahaarav lugemine. Eriti meeldisid mulle peatükid, milles on kirjeldatud eurosaadiku tegevust nii Brüsselis kui ka esindajana kolmandates riikides. Koduses Riigikogus toimuv ja erakondade omavahelised nääklemised on kajastatud iga päev japõhjalikult pressis, aga Brüsseli „köögipool“ ei ole leidnud enne sedavõrd põhjalikku käsitlust. Aitäh, Marianne!Ruth OltjerMarianne Mikko on pannud kirja oma loo senisest tegutsemisest nii Eesti poliitikas kui ka Euroopa Parlamendis. Ta on teinud seda kire ja tugeva isikliku positsiooniga. See teebki Marianne Mikko mälestused lähiajaloost hästi loetavaks, omanäoliseks ja emotsionaalseks.Puudutab see siis erisuhet Pärnumaa kaluritega, Gandhi taskuräti lugu või Põhja-Korea-visiidi liigutavat lõppu. Neid ja teisi lugusid on autoril palju rääkida. On nii üllatusi kui ka äratundmist.Urmas Paet

Romaani „Rosa“ minategelase, noore tudengi Pareliuse päeviku lehekülgedel kirjeldab Knut Hamsun värvikalt elu Põhja-Norra linnakeses 19. sajandil, inimestevahelisi suhteid, ajendeid, mis tõukavad inimest tegutsema üht- ja teistmoodi, tolleaegseid kombeid ja elukorraldust, suhtestumist mere ja karmi loodusega. Ent ennekõike on see armastuse lugu. Romaani tõeline peategelane ongi armastus – see mitmenäoline tunne, mille äraleierdatud ja ettearvamatuid külgi Hamsun inimhingede suurepärase tundjana haaravalt avab.

Romaan kuulub Läti ajaloost inspireeritud sarja „Meie. Läti, XX sajand” ja selle aineseks on 1930. aastad. Erinevate minajutustajate silmade läbi joonistub pilt omaaegsest vaimsest ja poliitilisest õhustikust, kuid samal ajal jutustatakse siin lugu armastusest, õnne ja hingerahu otsimisest, loobumistest ja leidmistest, mis käib inimeseks olemisega kaasas igal ajastul.