Книги, похожие на «Liza Marklund, Vabaduse hind»

Hiljuti vanglast vabanenud Mõrtsuk-Anders teenib leiba suurtele gangsteritele pisikesi tööotsi tehes. Tema elu võtab aga ootamatu pöörde, kui ta kohtub naispastoriga, kes on südames ateist ja kelle on kogudus just kantslist ära ajanud, ning kolmandajärgulise hotelli kodutu registraatoriga, kes peab elama peost suhu, sest ta vanaisa raiskas ära kogu tema päranduse. Kolmekesi ühendavad nad jõud, et viia ellu hulljulge plaan, mis põhineb Mõrtsuk-Andersi hirmuärataval kuulsusel ja erilistel oskustel. Plaan töötaks suurepäraselt, kui Mõrtsuk-Anders ei kipuks küsima – milleks see kõik? Kui Mõrtsuk-Anders pöördub oma eksistentsiaalsetes otsingutes juba Jumala poole, saavad kaaslased aru, et olukord on väljunud nende kontrolli alt. Jonasson laseb lugejal naerda ja end mõnusalt tunda, pakkudes samal ajal ainest sügavamaks järelemõtlemiseks. Jonas Jonasson on Rootsi ajakirjanik ja ettevõtja, kes tegi ühel hetkel elus kannapöörde ja hakkas kirjanikuks. „Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad (sekka ka mõni vaenlane)“ on autori kolmas romaan pärast maailmakuulsaks saanud raamatuid „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ (e.k 2012) ning „Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga“ (e.k 2014). Jonassoni raamatuid on välja antud neljakümne viies riigis ja müüdud üle kümne miljoni eksemplari.

Daisy oli alati tahtnud olla originaalne, ekstravagantne, «metsik», nagu ta enda kohta ütles. Ta oli tahtnud elada eksootilistes kohtades, armastada ebatavalist meest. Kõike seda oli ta elus olnud ja kõik see oli kaasa toonud pettumust ja valu. Siis aga kohtas ta Teague`i, põhimõttekindlat ja tõsist meest…

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi

Ira Tever läheb bossi palvel uurima maakonna äärealal juhtunud lugu tapetud koerast. See tundub esmapilgul lihtsa ülesandena, ent töö käigus sattub ta ise eluohtlikku olukorda, kukkudes heinamaal surnud looma jälgi otsides mahajäetud talukoha vanasse kaevu. Toibudes avastab ta õudusega, et lamab pimedas augus kellegi teise laibal. Ootamatult keeruliseks muutunud juhtumit peab tema asemel asuma lahendama kolleeg Anti Saam meeskonnaga, ent see ei tähenda, et kannatanu rolli sattunud Ira saaks ise uurimisest kõrvale jääda.

Pealinnas elav tõlkija Sven saab päranduseks Lõuna-Eestis asuva talu, kus ta on vaid korra elus käinud. Esialgu näib see talle ning ta abikaasalegi igati sobivat nii suvekoduks kui ka rahulikuks kirjanduslikuks tööks. Kuid varsti selgub, et koos pärandusega on Sven saanud enda kanda ühe talu minevikuga seotud mõistatuse, mille pärandaja on talle justkui edasiseks lahendamiseks ja kirjapanekuks usaldanud. Ent see pole veel kõik – talul on ka kaasajal üllatusi varuks. Ja need tulenevad tõsiasjast, et Savimäe talu asub otse järve ääres, kust kulgeb riigipiir Venemaaga.