Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Uurimisel»

Janar leiab ennast abituna metsarajalt. Ta püüab mõelda kõigest muust, kui sellest, miks ta seal on. Kogu maailm avaneb uue nurga all ja sündmused kihutavad sireenide saatel edasi. Janar on kui kõrvalvaataja, kes esialgu ei aimagi, et tal on selles loos peaosa mängida. Varsti taipab ta, et on libisemas tagasi kibedusse, kust äsja iseseisvununa välja rabeles. Kas ta suudab uuesti jalule tõusta? Kas ta suudab oma sisemise deemoni lepitada? Jüri Järve, 12. a. ratastoolis, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liige: Minu teada on antud romaan Eesti kirjandusmaastiku esimene tõepärane ja elutruu raamat liikumispuudega inimeste igapäevaelust. Oleks justkui oma elulugu lugenud. Soovitan kõigile, et paremini mõista hättasattunu hingeelu. See on Taavi Kanguri (1974) teine romaan. Esimese teose eest pälvis autor Tänapäeva 2010. a. romaanivõistlusel II koha.

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […]„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud.Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid.[…]

"Seesama jõgi" on 2007. aastal ilmunud autobiograafiline romaan. Teos jutustab kolmandas isikus üliõpilasest noormehe, kelle nime ei nimetata, naissuhetest ja eneseotsingutest.

Raamatus on kolm lugu, mida ühendab loodus. See, mis mulle on lähedane lapsepõlvest saadik ja millega kokkupuutumistest ka kirjutan. Tegu on peaaegu reisikirjadega, millest tuleb välja, et vahel pole olulist vahet käigul kodumetsa pliidipuude järele või käigul Uus-Meremaa metsa põliseid kauripuid vaatama. Oluline ja huvitav on ikka see, mida inimene oma retkel näeb, mõtleb ja mida selline retk temale tähendab. Kas meelelahutust, targemaks saamist või veel üht kinnitust oma ühtekuuluvustundele loodusega, metsaga, puude-põõsaste, lillede ja lindudega. Ja rõõmu, et midagi niisugust on ikka olemas ja muret selle pärast, kas ja kui kaua loodus, metsad ja niidud, milleta elu ei suuda ette kujutada, veel kestab. See rõõm nagu see muregi on paljudele meist ühine ja see annab lohutust. Ja isegi lootust.

Kui Jolanda mees ööseks koju ei tule ja naine selle asemel hoopiski viite võimalikule truudusemurdmisele leiab, solvub ta väga ja otsustab mehele kätte maksta. Ja ka armukesele. Selgub aga, et Riiko armsamat pole sugugi lihtne leida. Naine siiski alla ei anna ja satub seetõttu nii mõnelgi korral piinlikku olukorda. Mis saab edasi…? Kas Jolanda leiab saladusliku armukese lõpuks üles? Miks tema parim sõbranna planeeritavast kättemaksust kõike teada tahab? Kuidas on Mikelina ja Jolanda omavahel seotud? Mis juhtub X-baaris? Loe ja sa saad teada! Teine raamat neljaosalisest sarjast. Järg raamatule „Kreeklase armuke“, järgnevad „Ahvatluse ingel“ ja „Taluvuse karikas“.