Книги, похожие на «Toomas Vint, Üüriline»

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

„Esme Lennoxi kadumine“ on Maggie O’Farrelli lummav ja kiitust pälvinud gooti stiilis lugu peresaladustest ning otsatust vabadusest, mille annab meile tõde.Šikk ja sõltumatu Iris Lockhart peab Edinburghis väärtrõivaste poodi (ning üritab vältida oma abielus kavaleri), kui ühel päeval saab ta jahmatava telefonikõne. Vanatädi Esme – kelle olemasolust ei olnud tal aimugi – lastakse välja Cauldstone’i haiglast, kus teda on üle kuuekümne aasta kinni hoitud. Irise vanaema Kitty on alati väitnud, et ta oli pere ainus laps. Ent Esme dokumendid tõendavad, et ta on Kitty õde. Esme palgeil tunneb Iris ära oma isa näojooned. Esme tunnistatakse ohutuks – piisavalt terve mõistusega, et maailmas hakkama saada, kuid samas ka võõras, varjul hoitud pereliige, kes haiglast lahkudes kannab endaga kaasa hulga saladusi. Põimides meisterlikult kokku kolm jutustajahäält – Iris, Kitty ja Esme –, kirjutab Maggie O’Farrell lahti Esme traagilise ning painava puudumise põhjuse.

Hanna uues koolis ei teata midagi tüdruku varasemast elust. Sellest elust, kus ta oli veel rõõmsameelne ja seltskondlik. Nüüd hoiab süsimustaks värvitud juuste ja näoneetidega tüdruk omaette ning aeg-ajalt tabavad teda kontrollimatud paanikahood. Pool aastat tagasi juhtus Hannaga midagi hirmuäratavat, aga tüdrukul on võimatu sellest traumast üle saada, sest ta mäletab toimunut vaid üsna uduselt.Kui klassivend Jakob hakkab Hanna vastu üha suuremat huvi ilmutama, on tüdruk sunnitud järk-järgult oma kookonist välja tulema. Inimesi uuesti usaldama õppida polegi aga niisama lihtne, sest ta pole ainus, kel on saladusi. Jakob varjab kiivalt, milliste fotolavastustega ta vabal ajal tegeleb. Hanna kunagine sõbranna Olivia, kes tunneb huvi tarokaartide vastu, on aga valmis ükskõik milleks, et saada kätte oma unelmate poiss. Hanna soov ennast maailmast ära lõigata ei saagi täituda, sest suhete keerdkäigud on ta teistega lahutamatult kokku liitnud. Kõhedust tekitava põnevusloo kõrval räägib „Mõõkade äss” ka soovist leida enda kõrvale see õige ja sellest, kuivõrd raske on valikuid tehes enda vastu ausaks jääda. Reeli Reinaus on viimaste aastate viljakaim ja tunnustatuim eesti noorteromaanide autor, kes pälvis romaani „Verikambi” (Varrak, 2016) eest ka 2016. aasta Tallinna Keskraamatukogu Järje Hoidja auhinna, mis antakse aasta loetuimale Eesti autori laste- või noorteromaanile. Kokku on Reeli Reinausilt ilmunud 12 noorteromaani ja 9 lasteraamatut, lisaks luuletusi ja täiskasvanutele mõeldud romaane.

«Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda.» See lause «Colombast» peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee «Colomba», saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm.