Книги, похожие на «J. P. Delaney, Usu mind»

Söestunud Aston Martini vrakis istus söestunud Martin Kukk. Leo oksendas ja nuttis ning ma mõistsin, et pean midagi ette võtma. Eraomand on püha ja puutumatu. Nii ka aktsionärid. Nad on ju minu aktsionärid, minu omad, minu omand. Vajasin uut ja paremat asemele. Ma tegin testamendi. Martin Kuke oma. *** Armin Kõomägi sündis eelmisel sajandil sellel planeedil, mitmekülgselt andeka inimesena on ta tegev nii suures äris kui euroopa kirjanduseliidis. Kõomägi pärjati Tuglase novellipreemiaga 2006, valiti Kultuurkapitali aasta parima proosaraamatu nominendiks 2009 ning on esindatud novelliga kogumikus Best European Fiction 2012. Hea Firma räägib edukast ärist täiesti ootamatu nurga alt, see hoogne romaan on kasutatav nii eneseabiõpikuna, kvaliteetse meelelahutusena, kirjanduslugemikuna, käsiraamatuna pretensioonikale ärijuhile kui ka seltskondliku vestlusaine krestomaatiana lihtsale ja heale inimesele.

”Kass nimega Jossif” on romaan Jossif Stalinist. Temast on kirjutatud sadu teoseid, aga kindlasti võib õelda, et selles raamatus on täiesti uus vaatenurk küsimusele, kuidas väikesest Jossif Džugašvilist arenes türann nimega Stalin.Stalinil oli palju isiklikke saladusi. Mispärast võltsis ta oma sünniaja? Mistõttu ta pahem käsi oli vigane? Tema ei lubanud kirjutada oma lapsepõlvest, aga miks? Milleks saatis ta surma miljoneid kaasmaalasi? Mis põhjusel ta naine Nadežda tappis end?Paranoiliseks diagnoositud Stalin oli verine diktaator, aga teisest küljest võimsaim valitseja Venemaa ajaloos. Venemaa pole kunagi olnud nii suur ja vägev, kui tema ajal, võttes arvesse N-Liidu mõjujõu Ida-Euroopa satelliitriikides ning mujal."

«Saladuslik tsaar» on Maniakkide Tänava ulmejuttude kirjutamise töötubadest alguse saanud legendaarne ulmesari, mis on jõudnud oma viienda köiteni. Esimese jutukogu järgi nime saanud sari on võitnud mitmeid Eesti Ulmeühingu poolt välja antavaid Stalkeri auhindu. Tsaari kogumikud on leidnud toetust Kultuurkapitalilt, kriitikud on neist kiitvaid retsensioone teinud ja järgesid ootama jäänud.Varasemates «Saladusliku tsaari» kogumikes räägiti sellest, kuidas Maale läheneb hiigelasteroid Tooni, mis ähvardab lõpetada inimkonna eksistentsi. Otsustatakse otsida ellujäämisvõimalusi mujalt päikesesüsteemist, kuid pagemiseks ei jätku kõikidele ressursse. Mahajääjad kaevavad varjendeid, võideldakse pääsemisvahendite pärast, hiljem aga heideldakse juba Tooniga saabunud võõraste eluvormidega. «Droonide mängus» on juttu sellest, kuidas inimkond kohtub võõraste biomasinate ja tehisintellektidega kõikjal meie tähesüsteemis. Ühtlasi leitakse ka vastus inimesi kaua vaevanud küsimusele, miks tulnukad siia üldse tulid.

Kõigest paarkümmend aastat tagasi sai Saaremaale nagu välismaalegi ainult spetsiaalsete lubade alusel, mille olemasolu kontrollisid nõukogude piirivalvurid tähelepanelikult nii Kuivastu sadamas kui ka Kingissepa lennuväljal. Igaks paadikasutuseks tuli kohalikust piirivalvekordonist saada rangelt märgitud kellaaegadega luba ja mere ääres päevitades pidi isikut tõendav dokument käepärast olema, sest mine sa tea, äkki paned ujuvmadratsiga üle mere putket. Täna, kui võib tellida pileti Pariisi ja homme, unustades passi koju lauanurgale, sinna ka lennata, kõlab kõik eelnev kuidagi imelikult. Millised meeletud muutused on toimunud nii ühiskonnas, meis endis kui kogu maailmas üldse! Tänasel päeval oleme kogu selle mineviku püüdlikult ja kiiresti unustanud ning harjunud mõttega, et see kõik oli väga ammu ja väga vale. Tegelikult ei olnud see üldsegi ammu. Nagu praegu, nii olid ka siis inimestel oma tööd, mured ja rõõmud ning totakast riigikorraldusest aitas üle ja mööda saada nali, huumor ning optimistlik meelelaad.