Книги, похожие на «Rein Põder, Unustatud»

Sellesse ühe naise rände loosse on põimunud hulk teisi – alustades eestlastest, kes rändasid juba tsaari ajal Venemaale, ja lõpetades Mark Grigorjevitšiga, keda tema muusikutöö viib elama Itaaliasse. Ent kuhu inimene ka ei koliks, enda eest on raske pakku pääseda. Ikka ilmuvad minevikuvarjud unenägudesse, ikka kipuvad saatused korduma. Kala on peategelase Vera hüüdnimi, solvav ja ülekohtune. Vera ei ole sugugi külm, sõnatu ega tundetu. Ametilt on ta medõde, ent kutsumuselt surijate kannatuste leevendaja. Ka temale endale langeb osaks kuhjaga kannatusi: vägistamine, vägivaldne lähisuhe, poja surm, lähedaste reetlikkus. Õnneks kohtab ta oma eluteel ka lahkeid inimesi, seda eriti sattudes Tveri oblastis kunagisse eestlaste asundusse Nurmekundesse. Pjotr Aleškovski (snd 1957) on hariduselt ajaloolane ning töötas aastaid Kesk-Aasias arheoloogina väljakaevamistel ja Põhja-Venemaal ajaloomälestiste konserveerijana, enne kui pöördus 1990ndate keskel kirjanduse radadele. On avaldanud mitmeid proosakogumikke ja romaane, „Kala. Ühe rände lugu“ pääses 2006. aastal Vene Bookeri lühinimekirja. Aleškovski on tuntud ka ajakirjaniku, tele- ja raadiosaatejuhina.

Mudlumi esimene avalikult ilmunud novell «Minu tädi Ellen» nomineeriti Tuglase auhinnale. See raamat sisaldab Elleni-lugu, ja veel 22 teist juttu, mõnedki neist kannavad sisu, mis on romaani mõõtu. Kokku moodustub neist üks suur lugu, mis räägib elust maailmas, siin, Eestis. Räägib enamasti lihtsalt ja lõbusalt, aga vahel ka kurvalt ja tõsiselt. Igaüht võib haarata äratundmine, nagu oleks seal killukesi tema elust, sest ega see üksik nii palju üldisest ei erinegi. Autor ise ütleb, et ta juttudes on loetelu-tüüpi narratiiv, pole vaja muud teha kui kõik maailma asjad üles lugeda ja näpuotsaga natuke tõsiseid mõtteid vahele visata.

Selle Cornwalli raamatu kaks huvitavat peategelast on kirjanduse õppejõud ja ajaloolane Hebe ning tema õetütar Lucy. Viiekümne viie aastane Hebe, kes peab toime tulema varajase Alzheimeri tõvega, jätab maha oma noore armukese ja varjub Cornwalli, kus ostab pereliikmete suureks üllatuseks sellesama ajaloolise maja, mis kuulus kunagi Thomas Gryllsile, kellest Hebe juba mitmendat aastat salamisi raamatut kirjutab. Õetütar Lucy saadetakse algul Hebe hullu majaostumõtet ära hoidma, ent asjalood kujunevad sedasi, et Lucy, kelle armulugu abielus parlamendisaadikuga pälvib kõmulehtede liigset tähelepanu, asub tädile vana maja restaureerimise juures appi. Liigutavas loos paljastub ridamisi perekonnasaladusi ning Alzheimeri tõppe haigestumise traagika paneb Hebe saatusele kogu südamest kaasa elama.Liz Fenwick on sündinud ja kasvanud Massachusettsis. Kahekümnendate eluaastate keskel kolis ta Londonisse, kus tutvus tulevase abikaasaga. Neil on kolm last. Cornwalli sattus Liz esimest korda 1989. aastal ning seitse aastat hiljem soetas endale sinna elamise. Kirjastuselt Varrak on Fenwicki Cornwalli-teemalistest romaanidest ilmunud „Maja Cornwallis“, „Cornwalli armulugu“, „Cornwalli võõras“, „Cornwalli taeva all“ ja „Tõusuvesi“.

Kaugel metsakolkas soode keskel jääb teadmata kadunuks üks mees. Asja uurima asunud uus konstaabel Madis avastab üllatusega, et see pole sugugi ainus selline juhtum: aastate jooksul on külast kadunud juba neli meest. Nad kõik on olnud kas täies elujõus poissmehed või lahutatud mehed ning lahkunud lausa üleöö. Millegipärast on eelmine piirkonnapolitseinik jätnud kõik kadumislood uurimata, kuid uus konstaabel sellega ei lepi. Tänu kõiketeadvale ja lobisemishimulisele vanaprouale Astale saab ta peagi teada, et kõigil kaduma jäänud meestel oli midagi pistmist metsatalus suvitava Marjuga. Too on kaunis ja toimekas naine, kelle tema ambitsioonikas abikaasa alatasa üksi jätab. Marju tunneb taimetarkust ja mõjub meestele suisa nõiduslikuna – just nagu tema vanaemagi omal ajal. Marju võlude suhtes ei jää ükskõikseks ka Madis. Kui teadmata kadunute juhtumitest saavad hämarad mõrvalood, tuleb Madisel nii pidada võitlust südame ja mõistuse vahel kui ka võidelda oma elu eest.Pille Simoni esikteos „Murakamoos“ kirjeldab kolkaküla inimsuhteid ja eripärasid, romaanis põimuvad tänapäevased tegemised ja ammused uskumused.

“See on tegelikult üsna tavaline, loomulik kiusatus astuda oma elust kõrvale, rongilt maha. Teha väike paus, vaheaeg, eemalduda tuttavast, omaks saanud värvidest, puudutustest, mürast – ja puhata. Lihtsalt puhata. Omaenda elust. Seda tunnevad aeg-ajalt paljud, kui mitte me kõik. Minu meelest peaksime neil teemadel rohkem rääkima, sest nii tunneb too anonüümne müüjanna, see kuulus saatejuht ja kohe päris kindlasti su endised kooliõed ja nende mehed. Ainult et mina täitsin oma soovi, andsin kiusatusele järele. Ja sain oma tahtmise, koos kõikide tagajärgedega.”Romaan „Eesti veri“ on isikupärane tugev teos, mis uurib teravmeelse huumoriga isikliku elu võimalikkust lähituleviku Eestis. Ennekõike just naise keha otseselt puudutavaid otsuseid, aga ka teatud majanduslike, tööalaste ja poliitiliste valikute kaalu ning nende tagajärgi inimestele.Raamatu peategelane Eeva kirjutab poliitilisi kõnesid opositsiooni suurimale parteile, mida juhib tema ema. Samal ajal on ta isiklik elu ühe meeletu eksperimendi tõttu karile jooksmas. Kõige taga tuksleb Eeva püüd trotsida neoliberaalset maailma, mille vastu ta tuliselt sõna võtab ja kust ta väljapääsu otsib. Vabadusel on aga väga kõrge hind. Sest vabadus pole kunagi olnud reegel, vaid alati erand.See on Eesti, kus noor peaminister Vamps keelab esimese asjana ära raseduse vabatahtliku katkestamise, mis romaani sündmustiku ka käivitab. Enam hullemaks minna ei saa, arvavad Eesti elanikud. Kuid küünikud vastavad, et saab. Hullemaks saab alati minna. Ja lähebki.