Книги, похожие на «Chris Voss, Unusta kompromissid. Räägi läbi nii, nagu sõltuks sellest sinu elu»

Raamat räägib intelligentsuse uurimisvaldkonnast revolutsiooni käigus, kus aina enam uurijaid loobub käsitlusest, mis peab muutlikku intelligentsust sama muutumatuks nagu silmavärvi, ning näeb seda pigem millegi lihasjõu sarnasena, millel on bioloogiline alus, kuid mis allub ka treeningule. See lugu jutustab erakordsest muutusest meie arusaamas ühe inimese põhiomaduse kohta: kas ratsionaalse mõtlemise võime – õppimisoskuse – piirid pannakse paika juba meie sünnihetkel või saame ise selle suhtes midagi ette võtta?

Selles raamatus ei räägita teile, kui vahvasti aju toimib. Vähemalt ei jää esmapilgul sellist muljet. Sellest raamatust ei saa ka lugeda, kui täiuslikult aju töötab. Ta nimelt ei tööta täiuslikult.Paljud inimesed usuvad, et probleemide lahendamiseks ja edu saavutamiseks tuleb pingelisemalt, tõhusamalt ning keskendunumalt töötada. Sedasama suudavad aga kahjuks ka masinad. Meie seevastu eksleme pidevalt õigelt rajalt kõrvale, oleme ebatäpsed ja hajameelsed. Me teeme valearvestusi ja hindame valesti aega. Kuid just nende vigade tõttu tulevad meile pähe uued ideed ja head otsused.Henning Beck (snd 1983) näitab võluvalt, miks aju väidetavad nõrkused on hoopis tema salarelvad; miks meie suurim mõttejõud on sageli varjul vales mõtteviisis ja kuidas saaks neid aju tõelisi tugevusi kasutada selleks, et mõelda loovamalt ja tegutseda tõhusamalt.Henning Beck kirjeldab uskumatult ilmekalt, kuidas meie aju vigu teeb. Ja seda tehes kasutab ta enda aju veatult. Paradoks.– Vince Ebert, füüsik ja koomik

„Ükski pere pole saar“ on liigutav ja kaasakiskuv lugu aktiivsus-ja tähelepanuhäire (ATH) ja autismispektri häirega last kasvatava pere igapäevaelust.“Ükski pere pole saar” räägib süütundest, mis on tuttav paljudele erivajadustega laste vanematele, ja sellest, kuidas lapse vajadust suurema toetuse järele pannakse pahatihti halva kasvatuse, liigse suhkru või ebaturvaliste peresuhete süüks.ATH-lapsed endale külge sildi „rumal“ või „halvasti kasvatatud laps“, kuid ATH-l pole rumaluse ega halva kasvatusega mingit pistmist. Samamoodi kogevad halvustamist ATH-ga laste vanemad, kes tunnevad end sageli lapsevanema rollis ebaõnnestununa, kuid kes janunevad hoopis mõistmist ja toetust.See räägib ühiskonnast ja koolisüsteemist, mis tihti ei aktsepteeri erinevusi, ja ühe lapse igatsusest kuuluda teiste hulka.Raamat põhineb autori isiklikel kogemustel ja pakub kindlasti samas olukorras olevatele peredele nii äratundmishetki kui ka lohutust.