Книги, похожие на «Jaak Ja Valter Ojakäär, Uno Naissoo. Põgene, vaba laps!»

Kultuuriloolase ja pedagoogikateadlase Loone Otsa mälestusteraamat pakub vaateid lähiajalukku, täpsemalt aastatesse 1966-1984. Seda ajavahemikku on seni käsitlenud vaid üksikud memuaristid, kellest keegi pole luubi alla võtnud massiehituse esimest produkti Mustamäed. Ühe pere loo kaudu salvestatakse ajastu dokument, mis ulatub nõukogude võimu tulekust süvastagnatsioonini. Raamatu põhitegevuspaik on 60 000 elanikuga Mustamäe, 1960. aastate inimeste unistus. Läbi huumori- ja satiiriprisma kirjeldab autor nõukogudeaegse magala rajamist ja kasvamist, defitsiidikaubandust jm, lisaks kirkad koolielukirjeldused, taustal 1980. aasta olümpiamängud ning noorterahutused. Raamat tutvustab inimesi, keda juhuslik valik määras elama Mustamäe tüüpelamus, selgitab, mis sundis neid sinna kolima, ja näitab, kuidas nende valikud määrasid ühe 1965. aastal sündinud põlvkonna esindaja saatuse ja kuidas poliitika mõjutas elu ka pärast stalinismi. Kirjeldustes näeme omaaegseid tuntud kultuuritegelasi ja poliitikuid. Loone Otsa mälestusteraamat on väärtuslik kultuuridokument, mis käsitleb nõukogude elu mikroajaloo võtmes. Raamatut illustreerib rikkalik fotomaterjal.

Minu üllitis pole kirjutatud päris tavaliste kaanonite järgi. Need on mälestustekillud, lükitud ajateljele, nagu mu elu on kulgenud, üritamata anda mastaapsemat sündmuste raamistikku. Esitan asju nii, nagu mina neid nägin ja näen. Lisatud omi mõtteid maailma asjade kohta. Kohati antud ka taustainfot, sest noorem põlvkond ei orienteeru ülearu hästi nõukogude elu ja olu eripäras.Päevikut ei ole ma kunagi pidanud. Selle kirjutise jaoks ei istunud ma raamatukogus ega uurinud algallikaid arhiivis. Aluseks on minu mälu ja mõned teatmeteosed. Seepärast palun ette vabandust faktivigade pärast, mida siin kindlasti leidub.Kui ma mõnele tuttavale rääkisin kavatsusest oma mälestused kirja panna, siis küsiti kõigepealt, kui ausalt ma räägin? Raske öelda. Aususel avalikus tekstis on oma gradatsioonid. Intiimsetest ja endalegi segastest seikadest ma juttu ei tee. Kuid ühte asja olen endale lubanud – teadlikult ei valeta.Toomas Leito (1946–2020) mälestusteraamat keskendub elule nõukogude aja lõpukümnenditel ja 1990ndatel aastatel: siin on juttu tööst Inturisti giidina ja sõjaväeteenistusest tollasel Ida-Saksamaal, suunamisest parteitööle, elust Moskvas, kirjeldusi sündmustest EKP Keskkomitees ning pikemalt ajakirjanduses veedetud tormilistest aastatest Rahva Hääle ja sellest võrsunud väljaannete toimetustes.

Kes tutvustaks Eestit maailmale?Üks erakordne tutvustaja, 90-aastane preester Vello Salo, on „ajanud eesti asja“ kümnel maal. 18-aastase soomepoisi võtsid sakslased sõjavangina kaasa ja saatsid Sileesia rindele, kust sattus „Tšehhi põrgusse“ ja lõpuks Rooma. Seal kirjutas entsüklopeediates, toimetas Vatikani Raadio eestikeelseid saateid, koostas luuleantoloogia Poeti Estoni, korraldas luuleõhtuid ning rajas kirjastuse Maarjamaa. Edasi viis elutee Jeruusalema, Mosuli ja Stockholmi kaudu Torontosse, kus aitas kaasa Eesti õppetooli rajamisele, trükkis ingliskeelse antoloogia Ilomaile, osales Metsaülikooli arutelus globaalse eestluse teemal ja toimetas ajakirja Aja Kiri. Kodumaale pääsedes andis välja ülevaate Valge Raamat okupatsioonide põhjustatud kaotustest.Käesolev lühiülevaade sellest keerulisest eluteest pakub lisaks hulga ajaloolisi fotosid ja dokumente ning juhatab asjahuvilistele kätte täiendavat andmestikku, eriti soomepoiste ja E.V. kaadriohvitseride saatuse kohta.„Saagem inimesteks – siis võime kasvõi eestlasteks hakata“, soovitab isa Vello.

Romanovid olid uusaja kõige edukam dünastia, kelle võimu alla kuulus ligi kuuendik kogu planeedi maismaast. Kuidas suutis üks perekond muuta sõjast laastatud vürstiriigi maailma suurimaks impeeriumiks? Ja kuidas nad selle kõik kaotasid?Montefiore „Romanovid” on inimlik lugu tsaaridest ja tsaarinnadest, kellest mõnda oli õnnistatud geniaalsuse, teist hullumeelsusega, ent keda kõiki innustas püha isevalitsuse idee ja keiserlikud ambitsioonid. Montefiore haarav kroonika toob päevavalgele loo piiramatust võimust ja armutust impeeriumi ehitamisest, millele heitsid varju paleeintriigid, perekonnasisene võimuvõitlus, seksuaalne lodevus ja pöörane ekstravagantsus ning mille tegelaskujudeks on mitmesugused seiklejad, kurtisaanid, revolutsionäärid ja poeedid – Ivan Julmast kuni Lev Tolstoini ja kuninganna Victoriast Vladimir Leninini. Hea kirjandusliku sulejooksuga kirjutatud ja uutele arhiiviuurimustele toetuv „Romanovid” on haarav lugu triumfist ja tragöödiast, armastusest ja surmast, üldistusjõuline uurimus võimust ja tabav portree impeeriumist, mis tänaseni määratleb Venemaa olemust.Kirjastuses Varrak on varem ilmunud Simon Sebag Montefiore ajalooraamatud „Jeruusalemm”, „Stalin. Punase tsaari õukond”, „Noor Stalin”, „101 ajaloo suurkuju” ja „Koletised”.E-raamat ei sisalda illustratsioone.

Kirjastus Gallus hakkas välja andma Eesti vaimulikke tutvustavat raamatusarja „Meie vaimulikud“. Sarja avaraamat räägib vaimulikust, poeedist ja poliitikust Avo Üprusest.Uus raamatusari haarab endasse Eesti peamiste konfessioonide vaimulikke: luterlasi, katoliiklasi ja ortodokse. Raamatusarja koostaja ja toimetaja on ajakirjanik ja (keele)toimetaja Margit Arndt-Kalju, kaastoimetaja on vaimulik Avo Üprus. Igal aastal hakkab plaanide järgi ilmuma kolm-neli raamatut.„Meie vaimulike“ sari püüab kummutada Eestis levinud stereotüüpi vaimulikust kui ääretult konservatiivsest, jäigast, kuivast ja maailmakaugest tüübist ning tõestada, et Eesti vaimulikkond on vägagi tegus, mõtlev ja inimlikult huvitav. Nii mõnelegi usukaugele inimesele võib lugedes ja sellesse maailma süvenedes üllatuslikult avaneda, et kirikuõpetajatel tõepoolest ongi midagi ka tänapäevamaailmale anda ja kirik ise on lõputu tarkuse kvintessents.Raamatusarjas esimese vaimulikuna avanev Avo Üprus üllatab lugejat oma mitmeplaanilisusega, rääkides intervjuude käigus ära oma elu selle kõige mustematest tahkudest kuni tõestuseni, et suur muutus inimese elus on võimalik. Piiblit tundvad inimesed ütlevad sellise nähtuse kohta, et see on Saulusest Pauluseks muutumise lugu.Avo Üprus ise näeb alati kindlalt ettepoole, mitte ei takerdu minevikku, millega ta mõnes mõttes teeb siinses raamatus lõpparve. Raamatu valmimisest räägib ta nii: „See oli intellektuaalselt huvitav, emotsionaalselt kurnav töö – annaks Jumal, et mitte ilmaasjata tehtud. Ma loodan, et selle raamatuga ei ole veel kõik öeldud minu elust ja tegemistest, vaid kingitakse veel päevi, kus edasi tegutseda.“